Jooksev koer

Mia on juba mõnda aega puistanud sõnumeid lähenevast jooksuajast ja 2 nädalat tagasi jõudis see siis ka pärale. Jäi tegemata meie debüüt Tako võistlustel A0 hüpperajal, mis iseenest mingi kaotus küll ei olnud, Mia ei ole kindlasti veel valmis võistlema. Kuna meile aga kõige raskem on keskendumine häirijate juuresolekul, siis treeningu mõttes oleks siiski tahtnud proovida. Mia eelmisel jooksuajal ähvardasid naabrid Mupo kohale kutsuda, seekord õnnestus suuremat kisa vältida, Setu käis tööl kaasas ja öösiti magas minu kõrval, nii et suurem lärm jäi sündimata.
Mia trennipaus langes nendele ülikülmadele nädalatele, mille üle on ainult hea meel. Kui kodust välja trenni ei saa, siis tuleb kodus koerale tegevust pakkuda. Laenasin kutsikaaediku, et tegeleda tagurpidi kaheksa õpetamisega, aedik on ikka vägagi tänuväärne abivahend, edusammud ei lasknud end kaua oodata. Nüüd ei tohi vaid loorberitele puhkama jääda, vaid tuleb ikka päris kaheksateni ka välja jõuda.
Järgimisel nädalal arvatavasti saame juba päris trennides osaleda, sest Mia jooksuaeg hakkab nüüd vaibuma, Setu-onuga sai juba isegi koos jalutamas käidud.

Mia suusarajal

Ei tea, kas inspiratsioon tuli tuli Otepää MK etapist või hoopis kadeduseussist, mis jäi urgitsema kuuldes Tuutu vägitegudest Saku suusarajal, aga igal juhul sai täna avatud ka meie murdmaasuusahooaeg. Suusavarustus on mul olemas olnud kogu aeg, paar aastat tagasi sai seda isegi kaasajastatud, aga paraku on selle rolliks olnud rohkem keldri kaunistamine. Õnneks on suusatamisega nagu jalgrattasõidugagi, kui juba kord oled selgeks saanud, siis enam ei unusta.
Hea suusaraja leidsin kodulähedasest Stroomi metsast, ühel õhtul koertega kolades avastasin, et Stromkal on ilus valgustatud suusarada, mis paraku sihtotstarbelistel kasutust eriti ei leia. Mitte ühtegi suustajat ma seal ei kohanud. See andiski julgust minna koos koeraga rada proovima. Setu jäi küll koju koti peale talverasva koguma, aga kahel koeral silma peal hoida oleks ka ilmselgelt liiast. Mia on väga tubli tüdruk, kes tõelise karjakoera hingena hoiab igal juhul oma juhi ligidusse, seega temaga suurt muret pole. Esialgu muidugi oli suuskadel liikuv inimene Miale suur üllatus või tegelikult oli ilmselt üllatus see kui asjalikku tempot on suuteline suuskadel inimene arendama. Nii et teisel ringil jäid Mia spurdid juba meetritelt lühemaks ja keelgi rippus rohkem suust välja. Igal juhul oli mõnus nii minul kui Mial ja loodetavasti ei avasta ka Kopli suusahullud seda rada. Ainult üks suur akita (õnneks rihmas) liikus seal täna õhtul oma perenaise seltsis.

Mia debüüt tunnelite võistlusel

Täna osales Mia esimest korda elus agility võistlusel, koos borderterjer Borka ja austraaliaterjer Ruudiga moodustasid noored võistkonna Piimahabemed. Kõik noorhabemed olid väga tubli vaatamata sellele, et protokollis jäi meie kohaks tagantpool kolmas.
Mia esimese stardi tulemuseks oli puhas rada, ilusasti läks lamama- tegin nimelt otsuse, et meie stardiasendiks saab tulevikus lamamine, kuna siis peaksid välised häirijad vähem mõjule pääsema. Rajal jäi Mia pilk küll korraks pidama rajaabilisele, aga õnneks ei läinud ta korda majja looma, vaid jooksis edasi. Kiirus tundus isegi parem kui trennis ja raja lõpus olime mõlemad koos nii õnnelikud-nii õnnelikud :-) oma edukalt sujunud meeskonnatööst.
Teine rada läks meil see-eest täiesti aia taha. Hakkasin pelgama, et Mia võib mööda joosta teisest tunnelist ja korrigeerisin käigu pealt oma stardiplaani, ei keskendunud korralikult ning Mia tuligi mööda juba esimesest tunnelist. Hoo sisse saamine võttis meil aega ja kui juba keskendumine on häiritud, siis hakkavad ka kohe rohkem mõju avaldama häirijad. Raja keskel saime jälle koostöö sujuma, kahjuks enne viimast tunnelit märkas Mia finishis ootavat auhinnakottide kuhja ja  läks joonelt asju uurima. Nii meil seda aega ikka kulus kõvasti, aga finishisse siiski jõudsime. Raja lõpus oli plastmasskorv koerte rihmade jaoks ning Mial tekkis kohe idee fix, et nüüd on see koht, kus tuleb mingi asja sisse oma jalad sättida ja nii ta seda kohe ka  üritama läks. Võistlusega jäin väga rahule ja selgeks sai see, et Mia treenimisel on võistluste õhkkonnaga harjumisel ülioluline roll. Seega tuleb osaleda kõikjal kus vähegi võimalik, meile tähendaks see A0 hüpperadu ja tunnelite karikasarja.
Aitäh Liviale superpiltide eest!

Aasta ja 2 kuu vanune koeranooruk

Mia elus ei ole midagi väga põrutavat juhtunud, seetõttu on ka blogis vaikus olnud.

Alates septembrist Miat vaevanud sügelemine on taandumas, vahetasime toitu, andsime õli, aga tundub, et põhjuseks oli siiski rebastelt pärinev lest, mille vastu oli abi Strongholdi nimelisest täpilahusest. Nüüd on hakanud ka  kraabitud kohtadel karv  taastuma. Kratsimise tõttu õnnestus Mial endale mõlemasse kõrva hematoom tekitada, mille tühjendamine oli paraku võimalik ainult narkoosis. Seetõttu otsustasin sama narkoosi ajal ära teha ka düsplaasia uuringu, mille tulemus osutus tõeliselt rõõmustavaks: puusad A/A ja küünarliigesed 0/0!
Sel laupäeval mängisime hallis koos mitmete toredate inimeste ja nende koertega tunnelite võistlust. Õhkkond ilmselt erines Miale oluliselt trenni meeleolust ja paraku kajastus see ka tema jooksus, vähemalt kolmandik tähelepanu läks ümbritsevale ja kiirus oli seetõttu mitte eriti hea.
Esialgu tegin otsuse mitte tunnelite võistlusel startida, aga seejärel mõtlesin ringi. Kus mujal me siis võistluste õhkkonnaga harjume kui mitte võistlustel. Ja seega on oodata 02.jaanuaril starti habemega debütante ( ehk Piimahabemed): terjerilised Ruudi ja Borka ning lambakoer Mia.
Koduses elus on Mia vägagi produktiivne korraldama sigadusi, kõik mis ripakil see ära. Laupäeva hommikul kui ma olin lubanud endale tunnikese pikemat und, tuli mulle uksel vastu Mia, kes oli varavalges asunud kuduma endale uut vesti ja sellest oli tal ka suht palju juba valmis, rindkere ja käpad olid korralikult sisse mässitud ja vardadki tilpnesid küljes, tuleb ainult õnne tänada, et ei juhtunud suuremat õnnestust. Lõngakerad on üldse Mia suur nõrkus, eks mul tuleb ikka see motivatsioonilõngakera kasutusele võtta.

Tumanova trenn

Võtsime julguse kokku ja panime end kirja Tumanova koolitusele kutsikate rühma. Tegelikult on Mia ju juba 1 aasta ja 1,5 kuud vana, ei hakka siin oma puuduliku kogemustepagasi baasil üldistama pürenee lambakoerte kohta tervikuna, kuid minu konkreetse eksemplari korral võttis küll oma koha leidmine maailmas aastajagu aega. Seega on meie trenn piirdunud valdavalt agility platsil mängimise ja otse jooksimise ning kõigi eesolevate tõkete võtmisega. Seetõttu saimegi maailmameistri käe all õppida koera keskendumist juhtivale käele. Veel õppimise sõnalise käsu olulisust, kõigepealt suuline käsk, siis hetkeline paus ja seejärel kehaline zest. Mia on taiplik loom, kes hakkas vaid mõne korduse järel tegema vaid suulise käsu järgi, ootamata kehaga juhtimist. No eks tegelikult räägib ikka koerajuhi keha paiknemine tõkke suhtes kõige kindlamat keelt koerale, kas minna tõkkele tagant või otse peale. Aga kindlasti on Mia lingvistiliselt hulga arenenum kui terjerirahvas.

Veel selgus, et Mial on kinnistunud, et rajale võib tuisata siis kui mina teda üle õla vaatan. Jälle asi, millega tööd teha. Tumanova soovitus oli kasutada stardis püsivuse preemia andjana kedagi võõrast, proovime ära kas see võte töötab.
Mia kodusest elust- nutikas pürr on taibanud, et kongi seest saab kõige hõlpsamini maiust kätte kui lasta sel kukkuda vastu maad.
Ukselinkide avamine käpaga on ka vesiselge.

Kiirete ja julgete päralt on maailm!

Viimasel nädalavahetusel oli meil külas sportkoer Lill ja väga huvitav on jälgida kahe koernaishinge omavahelist jõujoonte arengut. Mia kvalifitseerub nüüd ka ilmselgelt täiskasvanud koeraks ja mingit kutsika allahindlust talle ei tehata. Kui Lill meile saabus, siis püüdis Mia sisse viia kodukorda, et Lill võib viibida esikus ja köögis, keelatud piirkond on elutuba ja iseäranis diivani ümbruskond. Minu mühatuse peale ta siiski leebus. Teine situatsioon tekkis söömise ajal- kõik koerad said oma kausid kätte, Mia tühjendab enda oma mõne sekundiga, Lill aga on aeglaselt näkitseja, mispeale Mia muidugi arvas, et kes nii pika hambaga sööb, see ilmselt sööki ei väärigi ja ``naeratas ```Lillele nii et purihambad paistsid. Minu nahutamise peale jättis ta siiski Lille ja tema söögi rahule.
Nii et ei ole see pürri hing midagi õrnuke, oma toitu, territooriumi jms. on ta valmis varmalt kaitsma.
Üks nali veel meie SK trennist. Harjutame Miaga hantli suus hoidmist, mis ei tule eriti välja, nüüd tegin puhtjuhusliku avastuse, et nagu ütlen koerale sõna lahti, siis on haare tugev ja ei mingit lahtilaskmist.

Mia elu

Miast ei ole ammu enam juttu olnud, kutsikaiga, mis igal nädalal midagi uut tõi, on nüüd läbi. Mia käib nii Sk kui agility trennides ja naudib mõlemat täiega, jäljetrenni me kahjuks enam kuidagi ei jõudnud ja see harrastus jäi unarusse. Ehk kunagi kevadel jälle. Eelmisel nädalavahetusel käis Mia Soomes agility võistlustel kaasas, reisimine õnneks ei ole Mial mingi probleem. Mul oli kindel plaan katsetada, kuidas Mia peab vastu võistluste õhkkonnale- tegu ju sisehalliga, kus kasutati ka helivõimendust. Esimesel päeval Lietos ei olnud just suurem asi, maiuse nimel oli Mia nõus küll üht-teist tegema, aga siiski unistas kogu aeg, kuidas hallist õue pääseda. See-eest teine päev Tamperes oli juba palju parem, kontakt oli hea, Mia tegi tuttavaid soojendusharjutusi nii nagu oma koduhalliski ja oli nõus ka mängima. Tampere klubi võistlusel käis Mial külas isa Ursus oma omaniku Katiga. Ursus on igati soliidne 3 aastane halli värvi naerukil suuga rastapatsiline pürri-härra, kes Kati sõnul just oma praeguses vanuses on saavutanud enesekindluse. Mind usaldas ta küll esimest hetkest oma kasukat sügama, nii nagu ka Miale usaldas Katit. Ju me siis oleme omandanud oskuse, kuidas pürrile läheneda.
Kati pajatas üht-teist huvitavat, kuidas Prantsusmaal pürride iseloomutesti tehaks- koeral, kes võõra inimesega kontakti võtab, alandatakse punkte, sest puudub tõuomane umbusklikkus. Üks osa testist on selline, et omanik seob koera kinni ja läheb minema, koer, kes ei oota vaikides, vaid hakkab häält tegema, saab maksimupunktid :-)