Külmale maale

Kuna Mia normaalseks agilitykoeraks adapteerimise plaan näeb ette kõikvõimalikke erinevaid platse, halle jms. katsetada, siis ei tekkinud mingitki mõtet Saaremaa võistlus vahele jätta. Pealegi tegu uue klubi esimene võistlusega, kuidas siis ikka minemata jätta. Võistluseelsel nädalal võimutsenud pakane aga oleks küll peaaegu meelt muutma pannud, aga mis tehtud, see tehtud ja nii komplekteerisime pisut ringi autoekipaazid ja asusimegi teele ööl vastu pühapäeva hommikut. Nagu Tallinnast pisut välja saime, kõikus autotermomeeter -32 ja -30 vahel! Virtsus läks küll veidi soojemaks, aga see-eest lõõtsus vinge tuul. Sadamas oli märgata juba mitmeid tuttavaid nägusid, kõik sarnase A-diagnoosiga :)
Mia külma ei karda, lund lausa jumaldab ja võistlusmaneez tundus talle vägagi mokkamööda olevat. Ometi kord ma ei hilinenud võistlusele ja jõudisin piisavalt koeraga tegelda enne starti.
Hüpperaja stardis olin ma jumala kindel, et olen kohtuniku vile maha maganud, vedas, et ma siiski märkasin, et ilmselt pole veel rajapersonal kohti sisse võtnud ja nii ma siiski  rajale ei tormanud. Videolt on hästi näha, kui häiritud Mia stardis oli, aga õnneks see häiritus ei seganud teda siiski rajale sööstmast ja suhtleliselt normaalse tempoga ka jooksmast. Vaatamata sellele, et Mia peaaegu et jooksis, jõudis ta siiski iga viimase kui hinge raja ääres üle lugeda ja haugatusega ära märkida, oli ka paar ülearu laia kaart, aga üldjoontes võib rahule selle jooksuga rahule jääda.

Ka teise raja start oli üle kivide ja kändude, Mia nimelt siirdus kontrollima rahaabilise taskuid ja kui midagi märkimisväärset ei leidnud, siis soostus minuga koostööd tegema. Agilityrajal saime disklafi, kuna ma ei tahtnud peale A-d kätt vahetada ja arvasin end ka koer vasakul käel hakkama saavat, ilmselgelt jäin aga juhtimisega hiljaks ja Mia lipsas A asemel tunnelisse. Muidu tuli jooks jälle suhteliselt tempokas välja. Pettumuseks muidugi see, et nii A kui poomikontakt said üle hüpatud. Poom oli igati ootuspärane, nimelt oleme viimasel ajal nii vähe harjutada saanud, kuna lihtsalt ei õnnestu vajalikku teami kokku koguda. A aga on trennis täitsa kena olnud ja  kaelamurdev tõugegi üle harja on kaduma hakanud. Kahe raja kokkuvõttes platseersime vaatama disklafile teisele kohale.

Rajatreening

Rajatreeningule sattusime mõnevõrra ootamatult, jäin kõhklema, kas A2 tasemega rada ikka meile sobilik on ja kohe sai ka osalejate limiit täis, nii et enam ei pidanudki selle küsimusega pead vaevama. Paraku aga sõber Borka ei saanud osaleda ja nii läksime Borkat asendama. Rada oli muidugi paras pähkel, rohkem ikka A3 kui A2 tase. Aga Mia jaoks on iga rada raske mitte niivõrd seal asetsevate takistuste asetuse tõttu, vaid pigem ümbritseva olustiku tõttu. Ehkki koht on ju tuttav, jäi Mia stardis kõõritama selja taha ja lasi end tugevalt häirida, ilmselt seetõttu jooksime mitmetest takistustest esimesel katsel mööda, ebakindel koer vajab põhjalikumat juhendamist. Peale esimest ringi oli võimalus tutvuda teist korda rajaga, mina kasutasin seda võimalust selleks, et Miaga platsil mängida samal ajal kui muu seltskond rada õppis. Tundus, et sest oli ka kasu, ehkki Mia ka teises stardis oli väga häiritud,  tuli jooks tuli juba paremini välja. Päris elus oleksime küll diskvalli saanud, sest Mia jõudis enne tunnelisse minekut ka A ära riivata, aga üldiselt olen selle jooksuga juba rohkem rahul. Ka kõik meie kontaktpinnad tunnistas Kristina valvas silm kliki vääriliseks. Sellest ei tasu küll liiga vaimustusse sattuda, viimastes trennides on meil poom tänu oluliselt tõusnud kiirusele problemaatiline ja seetõttu pole me veel asunud pöördeid õppima. Võistlustreeningul aga Mia tavakiirusest poomil polnud suurt midagi järel ja nii tippis ta viisakalt vähemalt 3 jalaga üle kontaktpinna.
Tänu Janele on meil olemas ka video
http://youtu.be/SJdrQb2NEOw
Üldse oli see väga tänuväärt üritus ja väärib kindlasti kordamist.

Libakutsikad ja Tartus käik

Kohe aasta algul juhtus meie peres üks oluline sündmus, 02.jaanuari öösel sündisid Mial kutsikad, loomulikult mitte päris kutsikad, vaid virtuaalsed. Mina märkasin muutust hommikul kohvilauas kui soe tuust mu jalgade eest oli puudu. Kui ma ärgates ärklikorruselt alla ronisin, oli Mia mind küll tervitamas käinud, aga nüüd pikutas ta äraseletatud õndsa näoga oma puuris kõhu all mängulõvi. Lõvi on muide Mia isa Ursuse kingitus oma välismaale kolinud lapsele. Julmalt konfiskeerisin Mia lapsukese, mille peale puhkes tõeline hädaldamine. Nüüd kulgeb Mia elu selle tähe all, et leida oma kutsikad üles, selleks avab ta kõiki uksi korteris. Siiani on ainuke kättesaamatu koht olnud Miale sahver, sest selle pisikest vanaaegset linki ei olnud ta seni lahti saanud, nüüd on aga ka see Gonsiori sõlm lahti raiutud. Kutsikaid otsides avas Mia sahvriukse, mis iseenesest tähendab vaba juurdepääsu toidule ja võib osutuda vägagi ohtlikuks pommiks. Usun, et Mia on suuteline end eluohtlikku seisundisse sööma. Kuna aga hetkel oli kinnisideeks kutsika leidmine, siis Mia piirdus seekordse asenduspoja pessa kandmisega ja söök jäi siiski alles. Õnneks Mia trennis on endiselt krapsakas ja ei saa öelda, et valetiinus teda põrmugi segaks.
Meie järjekordne olustiku treening toimus Tartus Säde võistlustel, kus oli võimalik  joosta mitteametlikult A1 radu. Kuna slaalomioskus tuli Mial juba mitu kuud tagasi, siis tahtsin proovida, kuidas tuleb välja slaalom väljaspool koduhalli. Kontaktpindu ma veel võistlusolukorras katsetada ei soovi ja seega agility rajale ei registreerinud.
Kuna Pärnus olin võistlusele peaaegu hilinenud, ei tahtnud seekord viga korrata. Planeerisin kohale jõuda vähemalt tund enne starti, et oma kaks nullikat - Ryder ja Mia, ilusasti ette valmistada. Teekond Tartusse oli piinarikas venimine läbi lumepurgaa, hullem teeosa sai läbitu kiirusega 65km/h. Ja nii juhtuski, ei kui kohale jõudsin, oli hüpperada juba püsti ja kohe läkski tutvumiseks. Seega ei jõudnud jällegi Miat häälestada. Ja ega jooksmisest ka suurt midagi välja ei tulnud, stardi vussisin mina ära, slaalom oli Miale täiesti uus ja ennenägematu asi  ja kiirus kadus ka täiesti.
Meie rada http://www.youtube.com/watch?v=tJIv6BQNmq0&list=UUh4v_orWvc7bbSBmwFZzdRw&index=2&feature=plcp
Peale ametlike võistluste lõppu sain veel paar korda harjutada slaalomit ja siis juba asi sujus päris ilusasti.

Mis muud kui treenime mõnuga edasi- Mia on parim trennikaaslane keda ette võib kujutada ja üritame ka kõikvõimalikel agility üritustel osaleda. Ääretult tore asi see A0, mis me küll temata teeksime :-) 

Head uut aastat!

Vääna mets 01.01.2012

Head Uut Aastat kõigile meie sõpradele, trennikaaslastele, kaasvõistlejatele, lugejatele ja muidu tordatele inimestele!
Täna käisime uue aasta esimesel jalutuskäigul Väänas, teejuhiks meie uus sõber Keili koos oma perenaistega. Keili on welshi springerspanjel ja pisut üle 3 kuu vana, igati tore koerahakatis, kes suuremateks müratuurideks Miaga veel pisut tagasihoidlik, eks üksjagu süüd oli sellel ka vanaproua Marta üle õla mühatusel- ei ole siin mingit jooksmist ega hullamist. Eks siis noored hullasid lihtsalt pisut kaugemal. Kahjuks koerte pildistamine ei õnnestunud mitte sugugi, niigi aeglane kaamera on õues paari külmakraadiga veelgi pikemajuhtmelisem ja seega jäi paremal juhul peale mõni saba või tagumised jalad, tavaliselt tuli aga lihtsalt välja looduspilt, kust koer oli juba läbi jooksnud.

4 kutsi ja inimene matkarajal

 Jõulude ajal õnnestus vabu päevi päris mitmel korral kasutada toredaks käiguks looduses.

Paljassaare esimesel Jõulupühal

Teine jõulupüha Hiiumaal Ristnas- Pätrikul oli mujal niipalju tegemist, et Hiiumaal jäi tema etteaste üsna nõrgaks.

Jõulude ja Uues Aasta vahelisel nädal sai aga kõvasti treenitud.

Uustulnuk uurib- kaua teie juba trennis olete käinud?

Jõulutunnel 2011

Agilityaastale sai nüüd joon alla- viimane selle aasta võistlus oli traditsiooniline Jõulutunnel, mis seekord toimus Tublide korraldusel. Algajate esimene rada oli päris keerukas, siiski saime sellega tõrgeteta hakkama, ühest tunnelist keeras Mia küll valele poole välja ja kaotas sellega ka aega. Paraku ei olnud aga kiirust üldse, kontrast eelmisel õhtul trennis lennanud koeraga oli tohutu.
Esimene rada http://youtu.be/17tc9_62VoE
Kindlasti oleks abi olnud paremast koera häälestamisest, aga meie stardihetk saabus oodatust varem kuna mitmed osalejad istusid liiklusummikutes ja olid tõstetud teise tutvumisgruppi. Teine rada oli lihtsam ja siin õnnestus Mia kohe jooksma saada http://youtu.be/ks6PZ9ro5gI
Tegelikult oli see suisa esimene kord, kus Mia julges avalikkuse eest joosta :-)
Võistluse lisaboonuseks kujunesid Inessa tehtud superhead pildid.

Kahe raja kokkuvõttes õnnestus meil üllatuslikult platseeruda teisele kohale, kuna mitmed kiiremad koerad suutsid teisel rajal saada diskvalli.

Kessu, Mia ja Oki

Mitteametlik SK võistlus 18.12

Osalesime Miaga teistkordselt mitteametlikul SK võistlusel, eelkõige seepärast, et anda oma osa SK MM koondise toetuseks ja mis seal salata, eks üksjagu juba ka trennis käidud ning oleks aeg ka mingeid tulemusi näidata. Kui ajakava avalikustati, oli suur üllatus, et osalejate arv küündis võistlusel 41 koerani ja neist 14 osales debüütklassis. SK hakkab populaarseks muutuma?
Meie eeldatavalt nõrgim koht on püsilamamine ja paraku leidis see ka võistlusel kinnitust.  Mia läks lamama viltu ja lisaks sellele hakkas ka üsna varsti pead keerutama. Kui siis naabrimees Ferry tegi paar bassihäälset haugatust, saigi Mia mõõt täis. Seega püsilamamisest 0 punkti. Muidugi ei taha ma siinkohal Ferryt süüdistada, koer tuleb ikkagi treenida häirijaid mitte tähele panema.

Muud võtted läksid enamjaolt väga hästi. Nii rihmata kui rihmaga kõrvalkõnd 10 punkti, seisma jäämine liikumiselt- ükskord 0 punkti, teinekord 10. Sest esimene kord pidi tegelikult lamama minema, aga minul ei tulnud  lamamiskäsuks vajalik madal hääl välja ja seega tegime kaks korda seisma jäämist. Tegelikult Mial lähevadki liikumiselt lamama minek ja seisma jäämine kogu aeg segamini. Kui need võtted oleksid järjest olnud, siis olen suht kindel, et teisel sarnasel katsel oleks ta võtnud järgmise asendi ja seega ka teise 0 saanud. Juurdetulemisel hakkas Mia enne käsku liikuma, saime 8 punkti , üldiselt siia tulek on meil üks lemmikuid. Tõkke eest samuti 10 ja üldmulje 9. Kahe 0-ga muidugi mingit head tulemust pole loota, kogusime 143 punkti, mis andis napilt 2 järgu ja 13 koha. Siiski jäin etteastega rahule, Mia meeleolu oli väga motiveeritud vaatamata sellele, et ma mitte kordagi ei kasutanud võimalust maiusega premeerida võtete vahel. Enne püsilamamist keerasin meeleolu loomisega vindi lausa üle, Mia läks nii pöördesse, et hakkas haukuma.
Nii et selline must-valgetes toonides võistlus kukkus meil välja.

Sassi tallid 03.12

Sel hommikul ei suutnud ma kuidagi voodist välja saada, lisaks jäin kauaks ajalehte ja hommikukohvi nautima ning seega läks niigi üsna tihe ajakava vastu taevast. Samuti ununesid koju välja trükitud reisijuhised. Märjamaal taipasin, et esimesse starti ilmselt ei jõua. Tänu Ede ja Tiidu online juhendamisele taipasin mitte Pärnusse sisse sõita ja eneselegi üllatuseks olin siiski 10 minutit enne starti kohal.
Esimene rada sisaldas 3 sirget ja üsna lähestikku asuvat tunnelit, üsna raske oli meelde jätta mitmendal ringil just oled. Diskvalle tuli ohtralt ja ega rada just väga kergete killast olnud ka.
Mial ebaõnnestus start. Tahtsin teda istuma jätta, paraku hiilis Mia aga hallist välja, pöördus hetkeks  küll tagasi ning seejärel kadus uuesti. Lõpuks sain siiski jooksuga alustatud, tõsi küll, valelt käelt ja ilma igasuguse stardis ootamiseta, ent siiski Mia jooksis. Ega see küll mingi jooksu moodi enam ei olnud, kutsi silmad liikusid ainult halli mööda ringi ega kusagilt mingi hädaoht viimaks lähene, ega minagi enam takistuse järjekorrale ja juhtimisele suurt tähelepanu pööranud ja juhtus see, et Mia lipsas valesse tunnelisse.
Püüdsin pärast arusaamisele jõuda, miks täiesti kontaktne koer niiviisi vaimselt kokku varises. Ei oska muud arvata kui seda, et kui me hilinedes halli tormasime ja esmalt regamise laua juurde suundusime, siis ümbritsevad suured koerad olid Miale liga lähedal ja seetõttu hirmutavad. Starti minnes möödusime samast kohast ja ilmselt see olukord kangastuski Miale. Järelikult tuleb iga hetk läbi mõelda, hoida koer endaga kontaktis ja tegevuses, et tal poleks aega hirmudele mõelda. Ja loomulikult ei tohi võistlustele hilineda!
 Eks meie kätteõpitud lõpuhüpe sülle on ju tegelikult ka mõeldud selleks puhuks, et kole ei saaks peale tulla.

Järgmisel rajal olin juba targem, samuti start asetses seekord lihtsamas kohas, sissekäigust pisut eemal, sooritasin stardi a la La ja see läks märksa paremini, välja arvatud see koht, mis eeldas 360 kraadist pööret ümber tõkke. Ruudi perenaisega olime läbi töötanud kõik võimalikud lahendusvariandid. Sellele eeltööle vaatamata suutsime ikka tõrke välja meelitada oma tavapärase eksimusega- olen ise tõkkele liiga ligidal ja surun Mia tagant tõkkele. Aga vähemasti Ruudi pööre oli perfektne :-)
Kahjuks ma seda jooksu filmida ei laskunud, olin niivõrd ametis Mia meeleolu loomisega, et läks meelest otsida filmija.
Peale nulliradasid saabus meie päeva parim osa, matk Valgeranda, kus kogu kaasasolnud seltskond Marta, Setu, Mia ja Lill näol said täie mõnuga joosta piki liivaranda, laineid haukuda ja männimetsas jälgi ajada. Kahjuks fotokas oli halli jäänud ja seega jäi see kaunis jalutuskäik detsembrikuises rannas salvestamata.