Vangistatud metsloom

Sel nädalal pidin sõitma komandeeringusse ja kuna kodus ühtegi koerahoidjat võtta polnud, pidid Setu ja Mia kolima kaheks päevaks Järvekülla. Mia on seal korduvalt viibinud, mõnusalt õues mürgeldanud ja koht peaks seega igati sobilik olema. aga võta näpust. Hommikul jätsin Mia aeda ja ise lahkusin. Õhtul helistades kuulsin, et Mia on täiesti endast väljas, ei suhtle inimesega ega ka mitte teiste koertega, tuppa ei tule, sööki ei võta, kontakti temaga kuidagi ei saa. Vastu ööd soostus ta siiski Anule lähenema ja sööma, ööbis ta aga õues rõdule tõstetud puuris. Samamoodi möödus ka teine päev, koer täiesti kontaktivaba, nagu mingis shokiseisundis meenutades kõige enam kinni püütud metslooma ja olles ka täielikul paastul. Õhtul peale perenaise taaskohtamist taastus Mia lustlik olek 10 minutiga.
Juuresolev pildike pärineb Livia kaamerast ja on tehtud õnnelikust koerast :-), kelle peranaine ei olnud teadmata kadunud

Elu kolme koeraga

Sel nädalavahetusel pakume peavarju Lillele, kes on meil puhkamas oma neljast teravate hammastega 7 nädalasest jõmpsikast, kes siiamaani emme tissist lugu peavad. Elu kolme koeraga on päris väljakutse, kõigepealt kasvõi 3 jalutusrihma haldamine neid totaalselt sassi ajamata. Reede õhtul Paljassaares jalutamas, sattusime kolme rollerpollari huviorbiiti, miskipärast võtsid nad mind kohates hoo maha ja põrnitsesid nii pikalt, et ma juba kahtlustasin, kas ei ole Tallinnas kehtestatud seadus, mis keelab kolme koera omada. Kui mul oleks mõni koer lahtiselt olnud, siis ilmselt oleks trahvi saanud, ju nad nii pikalt üle lugesidki, kas kolmele koerale ka ikka kolm rihma vastab. Vedas seekord, sest loomulikult jalutavad koerad ka lahtiselt, kuidas sa muidu agilityks vajalikku vormi kogud.
Kõige suurem üllatus kolme koera koosluses on aga Mia tugev karakter ja armukadedus, pingsalt jälgib ta, et tema oleks koertest mulle kõige lähemal. Kui Lill esmakordselt tuppa tuli, üritas Mia klähvides märku anda, et see oli nüüd küll viga. Samuti kahtlustab Mia,et kolmele koerale selles kodus süüa ei jätku, oma sööki sööb ta nii kiiresti, et iga kord on ta ka midagi hingetorusse tõmmanud, vaatamata sellele lõpetab ta oma portsjoni esimesena ja siis üritab see häbematu nolk varastada teiste kaussidest.

TP kuts vol 2

Lisan veel ühe pildi autor Kadi lahkel loal.
Mis puudutab pürridele iseloomulikke rastapatse, siis meie joon on endiselt nendeta hakkama saada, andku nad pealegi näitustel koerale plusspunkte.
Nädalavahetusel kohatud pürri omanik mainis, et minimaalselt nädal enne näitust ei tohiks koera tagumist kehapoolt üldse kammida, mida rohkem tagumik puhevil on, seda uhkem. Samuti ei tohiks kammida käppasid, ka pesemine on põhjendatud ainult siis, kui koer on tõeliselt mingi äkaga kokku saanud. Kui veel seda pea, kaela ja kõrvade trimmimist ei oleks, oleks täitsa mõnus hooldusvaba koer. Meie järgmine etteaste välimises ilus on Haapsalu näitustel, rohkem ei ole me näituseplaane pidanud.

TP Kutsikas

Nüüd on meie esimene pitsball peetud

, valmistusime selleks päris mitmeid tunde harjutades kaunist kõnnakut, seismist, võõraste katsumist jne. Kammimine ja pesemine näituse ettevalmistusse ei kuulunud. Küll aga ei teeks paha väike trimming kõrvadele, peale ja kaelale, et rebase ilme paremini esile tuleks- ses osas tegi meile peale ringi väikse näidistrimmingu 4 pürri omanik Johanna, tänud talle! Ja väga huvitav oli ka pürrijuttu ajada.

Kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida- laupäevast päeva kasutasime näitusel sotsialiseerumiseks, ühtlasi vaatasin üle, mis inimtüüpi kohtunik meid järgmisel päeval ootamas on, pilt oli suht masendav- lipsustatud valge triiksärgiga raskekaallasest härra, selline tüüp meie kohatud inimrepertuaari küll ei kuulu. Eks siis ükskord ikka esimene kord ja ei läinud ma ka laupäeva õhtul Miaga linna peale lipsuga härgasid otsima. Tuleb, mis tulema peab.

Pühapäeval algas kõik kenasti, kohtunik oli mustast lipsustki loobunud, sisenesime ringi lootes heale esmamuljele, kohtunik aga haaras paraku mobiili ja süvenes vestlusse. Vestluse lõpetanud, palus mul näidata koera hambaid, mis ei ole just Mia lemmikegevus, kodus on see siiski enam vähem talutav, aga kindlasti mitte kahtlaste tüüpide seltskonnas.

Hambad kuidagi näidatud, paluti meil kõndida, kuid ei suutnud me sammukestki normaalset traavi sooritada, ainuke Mia mõte oli pürgida ringist välja. Kirjelduse tegemise ajal neiu siiski seista suvatses ja täieliku avansina anti meile siiski roosa lint ja eriauhind. Kirjeldus oli iseenesest väga hea.

Hea meel on sellest, et kutsikate besti ringis liikus Mia juba kenasti, meie ilu küll ei märgatud, kohtuniku maitse kaalus puudlite poole :-)

Aitäh Anule pilti tegemast!

8 kuud koeraelu

Meie kuts saab täna 8 kuud vanaks, kiiresti ikka möödub see tore kutsikaiga.

Eile hängisime Veskimetsas agility meistrikatel, nagu kõrvalolevalt pildilt võib näha oli meil ka au kohata Liviat fotoaparaadiga :-) Lisaks paljudele toredatele vorstiga inimestele kohtasime ka üht sinisilmset kaunist karjakoera.

Meie viimase aja suurim saavutus on see, et Mia toob visatud mänguasja tagasi, et koos minuga mängida. Samuti oleme avastanud lendava taldriku võlud, taldriku järgi joostes on Mial umbes sama nägu peas, mis lambaid karjatades s.t  ümbritseva maailma võimalikud ohud on täiesti unustatud. Nüüd pean külla ise harjutama hoolega taldriku viskamist, et seda suuta õigesse kohta suunata. Muuhulgas- meil hakkab välja tulema ka mäng kohtades, kus on palju häirijaid.

Eilsest päevast oli jäänud mul esikusse trennikott, mis on koertele püha asi ja staatuse sümbol. Märkasin, kuidas Mia takistas Setu teed trennikottini, pani oma kaela Setu kaelale ja seisis tal niikaua tee peal ees, kuni Setu otsustas, et hea küll, ta siis siis suundub pigem elutuppa. Niipalju siis kangetest terjeritest- eelkõige tuleb ju ikka dzentelemiks jääda.

Kui palju liiva mahub pikakarvalise pürenee lambakoera karvadesse

Suverõõmud on nüüd täiega alanud ja olema paar päeva käinud Stromkal nö.koerterannas. Mõnusalt madal veeseis on paljastanud liivaluited, kus annab teha suuri jooksuringe. Ja neid oskab Mia täiega hinnata, eriti tore kui juhtub kaasas olema mõni tore ja soovitavalt samast kaalukategooriast pärit koer-sõber, siis saab sooritada ka üle koera hüppeid. Vett ei pelga Mia absoluutselt, pigem isegi naudib lompides püherdamist, elava fantaasiaga inimesed oskavad ilmselt ette kujutada, milline ta siis välja näeb. Laekusime märja ja paraku ka haisva ( sest meri ei lõhna praegu just kõige värskemalt) Miaga õhtuhämaruses koju, tõehetk saabus järgmisel hommikul. Alla korrusele koerte juurde tulles kattis põrandat mingi ühtlane kiht, hakkasin otsima jäänuseid, mis viitaks, millise eseme seest need seekord on välja lastud, tegu oli aga hoopis liivaga, mis öö jooksul kuivanud koera seest välja hakkas pudenema, no kokku oli seda korralik kühvlitäis. Kui nii edasi läheb, siis varsti on karta trahvi loodusvarude rikkumise eest :-)
Aga lisaks lõbudele teeme me ka tööd. SK trennis selgus, et Miale mahub korraga pähe üks asi, meil hakkas kõrval käsk juba välja tulema, järgmisena keskendusin kahe erineva lama käsü õpetamisele ja tulemuseks oli see, et igal võimalikul juhul pakub Mia lamamist. Nüüd harjutame igal päeva korraga ainult ühte asja.

Muidu ei ole Mial just parimad päevad, varsti ilmselt peaks tulema ka esimene jooksuaeg. Miale on hakanud valmistama uuesti hirmu asjad, mis varasemalt olid täitsa OK. Igasugu kõvemate häältega, mis õuest kostavad, on ikka päris SOS- palli mütsatused, suured autod, mootorrattad, mootorsaed, kõik see staff, mis seoses suve tulekuga rohkem liikvele läinud. Näiteks täna põgenes Mia koduhoovist tuppa kui naabrusest hakkas kostma vaiba kloppimist :-(

Koer kes tunneb kella

Kevad on kätte jõudnud ja noored meie tänaval armastavad õhtuti palli taguda, paraku neid palli mütstusi kardab Mia üliväga. Seetõttu ei soostu ta tulema õue pissile, hämmastav on see, et ta seostab hirmu kindla kellaajaga. Ei ole probleemi hommikul õue minnes ega ka hilisõhtusel pissiringil. Hirm on kella 5- 6 paiku. Arvasin, et ehk seostub asi minuga- umbes, et kui perenaisel on koju tulles pisut puhtamad riided, läpakas, käekott ja paar kilekotti toiduga, siis ei tasu temaga õue minna, seal on raudselt mingi jama. Nädalavahetusel sai asi testitud, pikutasin rahulikult diivanil, tõusin ja kutsusin koera õue ``ohtlikul kellaajal``, vaatamata sellele, et mul ei olnud töölt tuleku imagot, keeldus Mia õue tulemast. Järelikult tunneb siiski kella!
Nüüd ravime seda asja- tulen töölt, Mia peidab end ära, mina panen graanulid kaussi, kolistan nendega, räägin, kuidas tubli koer Setu kohe süüa saab ja viin kausi koridori. Mia ei suuda söögile vastu panna, järgneb kausile, saab paar ampsu koridoris, siis liigub kauss toiduga välisuksele lähemale, järgmine söögipaus ja niiviisi pikkamisi kuni jõuame õue, seal toimub siis kausi lõplik tühjendamine.