Lootust on!

Esmapäeval osalesime nii Lille kui Miaga koertekool Leaderi võistlustreeningul, tulemused olid vägagi stabiilsed, mõlema koeraga mõlemil rajal diskvallid ;-) Muidu oli kõik tore, nii Lill kui Mia jooksid täiega, paraku meie meeskonnatöö aga ei klapi.
Kohtunik Natalja pidas Miat eriauhinna vääriliseks, imeilusa kristallkarika oli välja pannud kennel Volfrad, see on meie esimene ariauhind võistluskarjääri jooksul! Ega ausalt öeldes pole me ka mingit põhjust andnud, et meid võiks auhindadega pärjata :P

Eriauhind kennelist Volfrad

Esimene stazeerimine A3-s

Ehkki endale tunnistades, et Mia sugugi veel A3-s rinda pistmiseks valmis ei ole, sai siiski eesmärgiga treenida järjekordset uut võistluskohta, Mia regatud A-Koera võistlustele, kohtunik Kees Stoel, kes hindab paari kuu pärast agility MM oli loomulikult ka ülihuvitav. Ettenägelikult otsustasin, et esimeseks katsetuseks A3-s piisab ka kahest rajast.Hommikul A0 jooksude ajal ei tundunud Miale Veskimetsas  just väga hästi meeldivat, proovisime teha mõned SK võtted, mis absoluutselt ei õnnestunud, ei mingit keskendumist. Õnneks agility võistlusel siiski nii ei olnud.

Esimesel rajal jõudsime vigadeta vaat et poole peale kuni kohani, kus ma ei suutnud Miat juhtida õigesse tunneliauku. Peale diskvalli tuli koht, kus meie teed totaalselt lahku läksid. Paraku tuleb tunnistada, et rajaga tutuvudes jätsin täiesti läbi mõtlemata kui kaugele võib Mia lennata lühikesest sirgest tunnelist ja veel vähem mõtlesin sellele, mis teha, et sellist asja ei juhtuks. Nii kukkuski välja, et peale tunnelit mina juhtisin oma teada koera tõkkele ja poomile, tegelikkuses kukkus välja pikkushüpe ja tunnel. Ja siis veel tunnel mitu korda järjest.
Teisel agilityrajal õnnestus stardis püsimine ( olen nii uhke oma koera üle)  ja algus kenasti, paraku oli mul hästi meeles, kuidas Mia eelmisel rajal kaugema takistuse võttis ja pingutasin kiigele tõmbamisega üle ja tõrge oli kirjas, edasine tunnelite jadasse saatmine tuli küll välja, kuid enne slaalomit sattus Mia siiski valele tõkkele, seega ka teiselt rajalt diskvall.

Vaatamata kahele tulemuseta rajale olen üliväga Miaga rahul, ei olnud tippimist nagu eelmisel võistlusel, vaid ikka jooksmine ja mõni koht tuli isegi välja. Ilusate piltide eest täname Kevinit!

Mia Autor Kevin Kalle Kell

Mia ja koerajuhi teed lahknesid Autor Kevin Kalle Kell

A3- tehtud!

Nüüd on see siis tehtud, meie Viljandis 12.05 alanud ametlike võistluste tee A1 ja A2-s on läbi käidud.
A1-s saime teha 14 jooksu, kuna nõutud on tulemused kahelt eri kohtunikult, meie 0-d hakkasid aga pudenema A-Koera juunikuu võistlusel, siis saime ajapikendust A1-s, viimase vajaliku tulemuse saime Leedust Tafisa mängudelt. Korra võistlesime ka Soomes, kus teoreetiliselt oleks võinud tulla viimane vajalik 0 või 5, kuid Mia moondus enneolematuks lendkoeraks, kes hüppas üle nii poomi kui A ja teisel rajal maandus elegantselt vales tunnelis.
A2-s saime teha 10 jooksu. Jõulumäelt saime 0 tulemused nii teiselt agilityrajalt kui hüpperajalt ja käes ta oligi. Täpselt nii nagu Lill aastal 2008 sai A3 meistrikatega samal võistlusel, sama kordus ka Miaga.

Muidugi oleks tahtnud teha ilusamaid jookse, aga midagi pole teha, nüüd tuleb meil kaared maha lihvida, jooksukontaktid korralikult kätte õppida ja sujuvust harjutada, eelkõige aga Mia eneskindlust kasvatada, et hüplemisest saaks korralik edasiviiv jooks, kõike seda tuleb teha nüüd A3-s.  

Sündmuste kiirrong

Suvi on ütlemata huvitav, igal nädalavahetusel võistlus, koolitus või lausa mõlemad. Vaatamata puhkusele napib aega blogi sissekannete tegemiseks.
Üle-eelmine nädalavahetus möödus Maria talus.
See oli esimene võistlus, kuhu me teadlikult A2 võistlema suundusime. Pärnu klubide võistlustel on heas mõttes tavaks saanud üksteise ületrumpamine huvitavate võistluskohtade valikuga. Ka seekordne koht Maria talu näol oli igati hea valik, mõnus muruplats, mis küll fource major´i poolt oli eelnevate päevade vihmast pehmeks muutunud, aga selliste asjade vastu ju ei saa. Ruumi oli koerte jalutamiseks, suured varjualused päikese ja vihma eest peitu pugemiseks.
Seekord saime lubada edasijõudnutele kohast hilisemat stardiaega ja ei pidanud juba enne kukke ja koitu teele asuma. Esimesel agilityrajal vedas meid alt start, rahvast oli suht tihedalt ümberringi ja esimene tõke väga raja servas. Mia libises luba ootamata rajale, õnneks küll üle esimese tõkke, aga A-st möödumise eest tõrge. Muidu oli jooks selline ebalev koerajuhi poolt, ei tea, kas A2 tekitab aukartust või ;-) Plusspoolele tuleb lugeda õnnestunud poomikontakt vaatamata 180 kraadisele tagasipöördele. 6,29 kp vaatamata pälvisime hõredas konkurentsis esikoha.

Hüpperajal otsustasin katsetada ambitsioonikat slaalomisse saatmist , välja ei tulnud, ei oskagi öelda, kui kohtunik oleks seisnud kusagil mujal, kas siis oleks õnnestunud. Trennis tahaks selle alguse uuesti maha panna ja proovida. Tulemuseks 9,45kp. ja esikoht.

Kolmas rada tõi meile aga esimese puhta tulemuse A2-s. Jällegi oli vaja sooritada poomilt 180 kraadi tagasipööre, kontakt oli nagu ta oli, aga kohtunikule sobis. Aega kaotasime selle manöövriga küll kõvasti. Jooksukontakti üks eelis tundub olema see, et kohtunikule tuleb asi üllatusena ja kui ta ikka ei jõua spurtida õigesse kohta, siis jääb ka võimalik viga näitamata. Muidugi ei ole meie strateegia rajatud kohtuniku üllatamisele, vaid kindel plaan on õppida selgeks ka jooksukontaktideks vajalikud pöörded. Selle raja võit läks Figole, kes sai ka serdi ja liikus edasi A3 võistlusklassi. Meile samuti 0 tulemus ja teine koht. A2 väga tore klass, kus võistlejaid on napilt ja üsna tihti pääseb esikolmikusse, heameelega võistleks järgmise suveni nii toredas klassis.
Pühapäevasel koolitusel pani ilm ikka kõik välja, mida panna võis, vihma- ja tuuleiilid, agility plats liikus sujuvalt edasi mudaseks trambitud alalt trampimata aladele, hea, et ruumi jatkus. Muidu oli väga tore saada teada Hollandi vaatenurk agility juhtimisele, mis nii mõneski mõttes erines Soome omast. Aga selleks et valikud teha, milliseid võtteid kasutada, on ju esmane eeldus neid võtteid teada. Ja oli asju, mis meile vägagi hästi sobisid, nii et igati kasulik päev oli.
Kahe võistluse vaheline nädal möödus Hiiumaal üldfüüsilist vormi tõstes- ujumine ja matkad ja oligi käes järgmine võistlus.
Kahjuks juhtus Tartu videoteegiga drastiline viga ja teismelise kiusakas sõrm kustutas nad mälukaardilt enne üles laadimist. Kuna tõendusmatrjali pole, siis lühikokkuvõte kõneleb sellest, et võistlusraamatus on meil kolm DSQ-d juures, vaatamata sellele olen meie esinemisega rahul. Mia oli enesekindel, püsis stardis nii, et julgesin teha võistlusolukorras meie esimese sundvalsi teise tõkke taha välja tulles. Esimesel agilityrajal olid ka kontaktid korras, kuid paraku suutis Mia lipsata valesse tunneliauku. Mina ei osanud sellist kiirust ja nii varast tunnelile lukustamist oodata ja nii ta läks. Hüpperajal tõi diskvalli minu saamatu tagurdamine, kus tõke ei olnud seal, kus mina mäletasin teda olevat. Kolmaski diskvall tuleb panna ei millegi muu kui minu pika käe arvele- mul on ju superkoer, kes eemaldub kuhu tahes :-)
Kohtunikku tahaks tänada väga mõnusate A2 radade eest, olid piisavalt ambitsioonikad ja samas kergemad kui A3 rajad.
Ja nüüd ootab ees Rootsi.

 

Tafisa Games

Tegelikult ei olnud ma veel kunagi Leedus ühelgi agility võistlusel osalenud ja kuna kevadel sai langetatud otsus, et registreerin Mia EO-le ja siis loomulikult tuli ettevalmistusse lülitada ka välisvõistlused. Tafisale oli hindama kutsutud Anne Savioja on üks sümpaatsemaid agilitykohtunikke, keda tean ja samuti oli võistluse formaat- mõlemil päeval üks rada kõigile võistlusklassidele ja seejärel kaks open klassi rada, igati huvitav. Agility võistlus oli üks osa viiendatest Tafisa mängudest, kus toimus väga palju erinevaid spordialasid,  saime kõik kaelakaardid nagu päris suurvõistlusel. Laupäeva hommikul toimus mängude avatseremoonia, mis oleks olnud suurepärane olustikutreening, aga kuna päev tõotas tulla pikk ja ülimalt kuum, siis jäi paraadil siiski seekord käimata. Nii odaval agilityvõistlusel ei ole mina veel osalenud, 10 eurose osalustasu eest sai teha kokku 6 starti ja osaleda ka laupäeva õhtusel tunnelivõistlusel. Tafisa mängude poolt oli igale osalejale nännikott, kus muuhulgas oli ka T-särk ja õlle- või kaljapurk. Minu profiili oli korraldaja ilmselgelt läbi näinud- särgi suurus M ja õllepurk, aga nii mõnigi õbluke naisterahvas läks koju uue öösärgiga.
Üks põhjus Leedu sõiduks oli ka näha Lille ja Setu tütar Kruopat, kes oma perenaise Daliaga võistleb A3-s. Kahjuks oli aga Kruopa haigestunud trahhiiti ja viibis võistlusel turistina. Kruopa peresse on lisandunud valge mudi Tsehhimaalt ja Kruopa perenaisest on saanud üks Leedu agility eestvedajaid.

Võistlus toimus Jonishkise nimelises väikelinnas, mis Riiast asus kõigest 90km kaugusel. Plats ei olnudki muruplats nagu oleks võinud arvata, vaid hoopis kunstmuruga kaetud spordiplats paneelmajade vahel, kus õhk liikus väga minimaalselt. Muru osutus küllaltki libedaks ja iseäranis suurtel koertel oli pidamisega probleeme.

A1 rada oli igati mõistlik A1 rada, läbisime selle aeglaselt, ent vigadeta ja nii tuligi vastu võtta esikoht ja juba mõnda aega suht ligidal olnud üleminek A2! Mia oli tõepoolest aeglane, kiiruseks tuli küll peaaegu 4,2m/s, kuid tegu polnud absoluutselt selle koeraga, kes Soomes jooksis nagu torpeedo. Võimalik, et mõjutas kuumus, soojust oli kuuldavasti +32 kraadi sel päeval. Ka meie stardieelsed rutiinid ei toimunud päris nii nagu tavaliselt, nimelt tutvusid kõik midid korraga ja siis tuli kohe starti minna. Mia oli järjekorras teine  ja nii ei jäänud aega oma tavapäraste stardiharjutuste sooritamiseks. Igal juhul peame järgmiste kuumailma võitlustega hoolega läbi mõtlema, kui palju koera joota ja milliseid abivahendeid kasutada. Meie järgmised rajad lõppesid enamuses diskvallidega, kuidagi ei saanud me koostööd klappima sel kuumal nädalavahetusel.
Võistlust vaatama kogunes üsnagi palju rahvast ja väga vahva oli jälgida, kuidas agilityst mitte midagi teadev linnarahvas üha enam ja enam vaatemängust haaratud sai. Mitmel korral tuldi ka küsima selgitust reeglite kohta, et asjast rohkem aru saada ja uuriti ka erinevate koeratõugude kohta.
Väga huvitav ja hästi korraldatud võistlus oli, üle tüki aja sai näha Leedu ja Läti koeri. Eestlasi oli osalemas palju ja tuli ka mitmeid häid tulemusi. Võistluse naelaks oli pühapäeva õhtune finaal, kuhu pääsesid open radade parimad selgitamaks üldvõitjaid. Tore oli omadele kaasa elada, seda enam, et eestlased esinesid suurepäraselt ja seljatasid Leedu turbokoera ;-).

Onemind Agility Camp 30.06-01.07

Kevadel sai end kirja pandud agility laagrisse Janita ja Jaakko juurde ja märkamatult oli see aeg nüüd kätte jõudnud. Treeningud laagris toimusid 6 päeval ja vahepeal oli ka üks puhkepäev. Meie liitusime rahvusvahelise seltskonnaga peale laupäevast puhkepäeva ja osalesime kahel treeningul pühapäeval ja ühel esmaspäeval, aga oli ka neid koerajuhte ja valdavalt loomulikult kaugemalt tulijate hulgas, kes viibisid kohal terve nädala.
Koolitused toimusid imeilusas ja kõige treeninguteks vajaminevaga oivaliselt varustatud ca 1200 ruutmeetrises kunstmuruga kaetud hallis. Hall oli jaotatud aiaga kahte ossa, ühel platsil juhatas vägesid Jaakko ja teisel Janita. Laagrisse olid tulnud agility diagnoosiga inimesed 9 erinevalt maalt, arvukamalt eestlasi (13), eksootilisemad külalised olid Senegalist ja USA-st. Kohal oli ka kaks pürenee lambakoera Saksamaalt. Laupäevaste saabujatena algasid meie treeningud mitte agilityhallis, vaid hoopis laagriliste grilli- ja saunaõhtuga agilitytreener Noora villas. Nagu tavaliselt, kui on plaanis õues olla, siis kindlasti sajab, see reegel leidis ka sel korral kinnitust, õnneks oli pererahval piisavalt suur elamine, et kogu seltskond katuse alla ära mahutada. Muide, Noora kodus oli ka kunstmuruga kaetud valgustatud agilityplats kõigi vajalike takistustega. Õhtu naelaks kujunes saun, mis mittepõhjamaalastele tundus eriti eksootiline olema, keegi luges kokku, et laval oli korraga 12 naist 6-lt erinevalt maalt! Ja loomulikult sai ka merre hüpatud, sest saun asus lahesopi kaldal. Vesi tundus selline nagu just äsja oleksid viimased jäätükid merest sulanud. Ja muidugi oleks patt mitte mainida Janita ettevalmistatud ja Jaakko grillitud hõrgutisi.
Pühapäeval alustasime agilityga. Treeningu pikkuseks oli 4 tundi, grupis 8 koera ja igale koerale oli ette nähtud 2x10 minutit, radade pikkused olid ca 30 takistust ja rohkem, ausalt öeldes ei jõudnud mina kordagi ühegi raja läbimisega algusest lõpuni välja. Gruppides olid erineva tasemega koerad ja igaüks jõudis just täpselt niikaugele kui jõudis, töö oli individuaalne iga koeraga.

Rajad tundusid esmapilgul täiesti lahendamatud, aga juhendajate nipid olid vägagi tõhusad ja hakkama said ka täiesti algajad koerad. Iga koolitus algas raja õppimisega, misjärel pidime tutuvustama juhendajale oma nägemust raja planeerimisest.  See ongi kõige masendavam, et vaatamata kõigile aastate jooksul läbitud koolitustele ei tunne ma jätkuvalt ära optimaalseid võtteid, mida võiks kasutada! Laagrisse registreerudes oli ma pabistanud, kas Mia üldse kestab sellist koolitust. Tegelikult oli Mia suurepärane- mänguhimuline, kiire, lahtine. Teisel päeval 10 minutilise tsükli lõpupoole küll  märkasin, kuidas Mia end tunnelisse jahedasse puhkama parkis, seni kuni mina Jaakko õpetussõnu kuulasin, aga esimese märguande peale oli Mia jälle tööks valmis.
Mida see laager andis- eelkõige tohutu annuse motivatsiooni, teadmise, et Miale on palju antud ja nüüd tuleb see koerast kätte saada. Mina pean suutma end sundida keskendumaks juhtimisele terve raja jooksul, sest ei ole lihtsamaid ja raskemaid takistusi, koera trajektoori peab juhtima kogu aeg. Kindlasti andis see laager ka reisikogemuse, kuidas koer peab vastu reisile ja pikkadele agilitypäevadele. Järmised Soome treeningud tuleb plaani võtta.
Kel rohkem huvi, siis
Onemind süsteemi kohta saad lugeda siit

Tuorla Majatalo- igati mõnus koht koeraga peatumiseks

Mia esimene väliskomandeering

Turistina on Mia ka varem paar korda Soome võistlustel kaasas käinud, seekord oli ta aga täisõiguslik kaasreisija - võistleja. Nimelt oli mul kavas töösõit Vantaale ja igaks juhuks kontrollisin ka agi.fi-st, mis võistlusi kavas on. Ja ennäe imet, täpselt selle päeva õhtul, mis mul vaja, ongi võistlus A1-le, mis nagu tellitult algab ka midikoertega. Võistluste asukoht 7,5 km. minu Soome kontorist, lausa uskumatu, et olla tõsi!

Loomulikult ei jätnud ma sellist võimalust kasutamata ja nii reisisin üle lahe koos Miaga. Eks üksjagu mõtlemist sellega oli, kõigepealt laevasõit Tallinki autodekil, seejärel pissiminut Helsinkis ja edasi pidi Mia veetma päeva autos. Ilmateade väga sooja ilma ei lubanud, seega jäin lootma pilvedele, lahtistele autoakendele ja lpuuris olnud joogiveele. Käisin vahepeal Miat vaatamas ja autot järgmisse varjulisse kohta parkimas. Õnneks ei tulnud koosoleku kokkukutsujale ilmselt endale ka meelde, mis asjaoludel me kogunesime ja nii võis õnneks juba kell 2 tööpäeva lõppenuks lugeda. Kuna start oli alles kell 6, siis hängisime Miaga esimesel ettejuhtunud tervisespordirajal, mis Soomes piisavalt võtta on.
Võistlus toimus Ojanko koeraspordikeskuses, mida juba mulle sügisel koos Liivikaga väisanud olime. Sügisel käisid eeltööd halli rajamiseks, nüüd oli ehitis juba püsti ja käisid viimased tööd. Mida aga kaevatakse koeraspordikeskuse kõrval, jäigi mulle saladuseks, seal oli meeletult igasugu tehnikat ja tohutud pinnasemäed kokku kuhjatud, järsku hakkavad suusakeskust rajama?
Ehitustööd ilmselt olid häirinud kohalikke rästikuid, sest juba võistluskutses oli hoiatus, et jalutades tuleb väga ettevaatlik olla, et mitte madudele peale astuda ja ka võistluse kommentaator kordas seda hoiatust umbes iga 15 minuti tagant. Kui ma kogemata teadetahvli ees müksasin kõrvalseisjat küünarnukiga, siis hüppas too kiljudes meetri eemale ja vabandas siis ise, et see kyykäärme ( e.siis rästikujutt) on teda nii hirmule ajanud. Nii et ta pidas mind siis üheks suureks õlalekoputavaks rästikuks :-)
Võistluse kohtunikuks oli Esa Muotka, kelle sügisesi Tartu radu meie rahvas kiitis, ise ma küll siis ei osalenud. Ka seekordsed rajad olid igati lihtsad ja loogilised, hüppekõrgused minimaalsed, kiirus vaid 3,1m/s. Kuna võistluse korraldamisel oli kasutusel 2 platsi, samas aga üks kohtunik ja rajatoimkond, siis toimetati nii, et kõigepealt pandi esimesele platsile rada püsti ja nii nagu see valmis oli, võis asuda tutvuma! Seega võis tutuvuda 17.15-18.00, ei mingeid piiranguid, ainult kui palju endal viitsimist oli. Naaberplatsile ehitatud rajaga võis samuti tutvuda kohe kui see valmis oli. Samamood võisid tutvuda ka mini- ja maksikoerte juhid kui nad juhtusid kohal olema ja vahetult enne võistluse algust anti neile veel 5 minutiline võimalus. Midi klassis oli osalejaid 28 ja tõugude nimekiri oli seinast seina, palju erinevaid terjelisi, veekoeri, puudleid, spanjeleid ja mõni sheltie. Üks Pürenee lambakoer osales maksiklassis. Võistluste korraldus oli väga ladus, toimkonda oli piisavalt ja kõik sujus suurepäraselt.


Meeleolu püsis trikkide najal suurepärane



Mia meeleolu vaatamata pikale ja väsitavale päevale oli lihtsalt suurepärane, rõõmuga sooritas ta erinevaid trikke, mängis nutsuga nagu tõeline sportkoer. Häälestatus oli nii hea, et sellel võistlusel jätsin Mia starti vähimalgi määral muretsemata, ega tal hirm peale ei tule. Ja Mia oligi väga vapper.

Isegi nutsu võis rebida

Võistluse kohtunikuks oli Esa Muotka, kelle sügisesi Tartu radu meie rahvas kiitis, ise ma küll siis ei osalenud. Ka seekordsed rajad olid igati lihtsad ja loogilised, hüppekõrgused minimaalsed, kiirus vaid 3,1m/s. Kuna võistluse korraldamisel oli kasutusel 2 platsi, samas aga üks kohtunik ja rajatoimkond, siis toimetati nii, et kõigepealt pandi esimesele platsile rada püsti ja nii nagu see valmis oli, võis asuda tutvuma! Seega võis tutuvuda 17.15-18.00, ei mingeid piiranguid, ainult kui palju endal viitsimist oli. Naaberplatsile ehitatud rajaga võis samuti tutvuda kohe kui see valmis oli. Samamood võisid tutvuda ka mini- ja maksikoerte juhid kui nad juhtusid kohal olema ja vahetult enne võistluse algust anti neile veel 5 minutiline võimalus. Midi klassis oli osalejaid 28 ja tõugude nimekiri oli seinast sein, palju erinevaid terjelisi, veekoeri, puudleid, spanjeleid ja mõni sheltie. Üks Pürenee lambakoer osales maksiklassis. Võistluste korraldus oli väga ladus, toimkonda oli piisavalt ja kõik sujus suurepäraselt.

Kahel käpal ootasime oma järjekord

Veidi tegi mulle muret see, et kontaktpindade alumised osad olid täpselt sama värvi, mis platsi aluseks olev peenkillustik. Aga ei olnud sellest probleemi, Mia sai kenasti pihta, mis takistustega tegu on. Vaatamata sellele, et rada oli lihtne, õnnestu meil diskvall saada, eelviimane takistus oli poom, mille all oli tunnel. Poomile eelnevalt tõkkelt tulles hüppas Mia nii kaugele, et paratamatult jäi tal mulje, et rada jätkub hoopis tunneliga. 100% minu viga, et ma ei pannud rajaga tutvudes sellist asja üldse tähele, tean ju küll, kui kaugele Mia hüppab. Ma maksikoerte rada küll vaadata ei jõudnud, aga usun, et nendest mitmed langesid sellesse lõksu. Palusin ühel raja ääres seisnud proual ka filmida, aga paraku sai ta küll peale puuladvad, meid aga eriti kaadrisse ei saanud. Seega videot ei ole.

Teine rada ei olnud samuti midagi keerulist, mõnus jooksurada, paraku saime kontaktivead nii A-lt kui poomilt. Aeg oli küll paremusjärjestuses teine, kuid tänu 10-le karistuspunktile 8 koht. Vaatamata sellele, et rajad olid lihtsad, tuli esimeselt rajalt 6 ja teiselt 2 puhast rada. Mõlemad rajad võitis väga äge puudel, kes siirduski edasi A2 klassi. Oli ka teisi motiveeritud ja kiireid koeri, aga ka piisavalt aeglasi koeri. Tutvusime ka maksiklassis võistleva pürri ja tema fänklubiga, paraku maksiklassi starti ei jõudnud ära oodata.

Igal juhul oli tegu väga hea kogemusega, Miaga julgeb reisile minna küll. Ja meie A1 klass jätkub, kuna 5 kp. oleks meid A2 lükanud, leidsingi kasutamata ressursi, et jätkata A1-s- üle saab hüpata ka A kontakti :D

Nädalavahetusel koolitume Jaakko juures ja siis sõidame võistlema Leetu- Tafisa Games`-le. 

Poomile, jee!

Kohtunik jaksas spurtida väga edukalt





Kõigi piltide eest suurim tänu Soomemaale Claudiale :-)