Slaalom

Üks viimase aja edusamme on see, et Mia hakkas tegema slaalomit. Õpetamiseks kasutasin tunnelimeetodi nö. püstkoja alamvormi. Õppimise algusest on möödunud ca 1 aasta, kindlasti saaks ka kiiremini, kuna Mial motivatsiooni ja kiirust just ülearu palju polnud, siis me ei kiirustanud kuhugi. Selgeks saamine tuli kuidagi ootamatult ja jääb üle ainult kahetseda, et ma rohkem ei viitsinud filmida õppeprotsessi erinevaid staadiume. Muidugi on suur hulk tööd ees, et kinnistada erinevaid sisenemisi ja erinevaid keskkondi.

Osalesime Miaga Alen Marekovici koolitusel, nähes esimest rada, oleksin tahtnud tormata koju koera vahetama. Seda ma aga ei teinud ja tegelikult polnud põhjustki, Mia oleks hakkama saanud suurepäraselt, kui ma oleksin võtnud vaevaks õppida selgeks rohkem kui 4 esimest takistust. Miskipärast ma ei suutnudki sel päeval keskenduda ja ilmselt ainult seetõttu, et Alen oli mind nädalavahtusel näinud A3-s võistlemas, jäi küsimata küsimus, kas tegu on minu esimese agilitykoeraga :-) Mia nautis jooksu aga tõsiselt ja isegi meie tutikas slaalom tuli raja sees välja. Koolitus oli vahva ja motiveeriv, ehkki meie hoolega õpitud ``soome`` pöörded ei leidnud heakskiitu kui mõttetu fancy stuff :-)

Kontaktpindade rajal tegime ainult poomi, mille normaalkõrguses jooksmine on samuti uus asi. Välja tuli seegi :-) Alenilt sai Mia kiita, minu kommentaarile, et tegelikult on see koer üks suur jänespüks, vastas Alen Miat sasides, et Lal`lt või Tani`lt oleks ta juba ammu sellise tegevuse eest hambaid saanud ja et mul on tegelikult julge pürenee lambakoer.

Mia Riias

Sai endaga kõvasti võideldud, kas Riiga sõita või mitte, kuna aga lisaboonuseks oli A0 kaks hüpperada, siis sai end siiski kirja pandud. Miale Riia võistluspaik ei meeldinud kohe algusest saadik, arvan teadvat ka põhjust, milleks üks väga napakas vahejuhtum Tako halli juures. Ühel õhtul läksin vetsu ja Mia ootas mind flexi otsas väljas- samal hetkel hakati kõrval olevas kuuris midagi kolistama, mille peale Mia ehmus ja kuna ta oli rihma otsas, ei saanud ta ka kolinast eemalduda, paraku töömeestele valmistas koera kimbatus nalja ja nende vali naer ilmselt ehmatas koera veelgi rohkem. Siis ei osanud ma sellele vahejuhtumile suuremat tähelepanu pöörata.  Nüüd aga oli Riia mõnusal metsas asuval agilityplatsil täpselt samasugune sinine vets, nagu Mia seda nägi, lukustus t akohe. Kõrval asuval platsil  harjutustõkete juures oli olukord päris normaalne, aga paraku starti minnes käitus Mia nagu kuutõbine, ei suutnud kontsentreeruda ja hõljus lihtsalt platsil ringi. Nii hullult pole ta veel mitte kusagil võistlusplatsil kartnud.

Kahe raja vahepeal üritasin  Miat tema letargiast välja tuua, kuid siiski otsustasin jooksust loouda ja ehk peale võistluse lõppu paar tunnelit proovida. Rada ma ka seetõttu ei õppinud.

Enne teise jooksu starti tundus Mia järsku üllatavalt kontaktne, läksime platsile ja tegime ära! Korra pidin küll koera laiaks astuma, sest ma polnud ju üldse mõelnud sellele, kuidas juhtida, kas kohtunik ka vea andis selle eest, ma ei tea, sest tulemusi pole veel kusagilt avastanud.

Kolmandal katsel õnnestu selle raja video üles laadida.
Hõreda konkurentsi tõttu platseerusime kahe jooksu kokkuvõttes kolmandaks ja teenisime karika ning toidukoti. Alustasime kohe Riias sotsialiseerumist peldikuga süües selle ukse taga koos ära kodust kaasa võetud võileivad :-)

Pärnu trip

Sedapuhku startisime Pärnusse juba päev varem, sest sihikul oli Valgeranna seikluspark. Samal ajal kui  inimlaps turnis mööda puulatvu, tegelesin mina koerte jalutamisega. Ja kuna pargis oli piisavalt elavas meeleolus napsiseid lärmakaid kaaskodanikke, avanes ka hea võimalus Mia sotsialiseerumiseks, mis lõpus oli sedavõrd edukas, et üks napsine loomasõber sai lausa Miat viimase nõusolekul silitada.Pargi kõrval sai isegi pisut sõnakuulelikkust tehtud. Telgipüstitamiskoha otsingud olid päris vaevalised, Valgeranna seltskond oli väga lärmakas, Reiu rand oli aga lootusetult lagastatud, inimloom on ikka üks jube loom, autoga sõidab randa, aga oma läbujääke ei saa pärast kaasa võetud! Seega laekusime varakult Tammiste võistlusplatsile, kusagil pole ju öeldud, et ei võiks kohal olla ca 14 tundi enne võistluse algust. Püstitasime ühe telgi endale ja teise koertele, läbisime Tammiste matkaraja ja läksime varakult magama.

Laupäevane A0 võistlus oli nagu meile loodud, kaks hüpperada, mis olid ses mõttes toredad, et ei olnud kunstlikult lihtsad nagu A0-le tavaliselt tehakse. Mia meeleolu oli tunduvalt lõbusam kui näiteks Tartus, ka mängimine õnnestus platsil ja see lubas loota, et Mia ka joosta viitsib. Esimene start oli siiski üsna vaoshoitud ja pealegi tekitasin ma disklaffi kohe algul saates koera valesse tunneliauku. Ei tahtnud valssida ja lootsin, et õnnestub nii nagu trennis koer tagantlõikamisega tunnelisse saata, ilmselt tulin aga ise liialt lähedale ja seega surusin Mia tagumisse tunneliauku. Videot sellest jooksust pole kommunikatsioonihäire tõttu.

Teine rada õnnestus puhtalt läbida, kiirus oli küll 4,75 m/s, aga siiski ei olnud see täiskiirusel joostud.

Kahe raja kokkuvõttes seega neljas ehk viimane koht :-)

Pühapäev oli üks tore pikk hängimise päev, Tammiste matkarajal sai käidud kokku 3 korda ja igakord ka ujutud, vesi jões oli ülimõnus.

Tartu tunnelid

Kahjuks tuleb tunnistada, et sellel võistlusel Mia hoogu sisse ei saanudki, mispärast see nii oli, ei oska kahtlustada muud kui seda, et näitusemelu tundus ilmselt Miale liialt kahtlane, et minust eemalduda ja ennastunustavalt joosta. Samas SK harjutused näituseplatsil sujusid päris kenasti. Kaks puhast rada andsid meile küll kokkuvõttes 10.koha, kuid ausalt öeldes ma oleksin eelistanud kiiret disklaffi sellele tunnelist tunnelisse lonkimisele, vahepeal tuli juba tunne, et olen raja sassi ajanud ja mõne ringi rohkem jooksnud.

Kuidas Miast TP sai

Kuuldes, et Eestisse on tulemas hindama Alain Pecoult, kes on pürenee lambakoerte kasvataja ja tõuühingu president tõu kodumaal Prantsusmaal, otsustasin loomulikult ka Mia ette näidata. Läksin kõigest kirjeldust saama ega osanud oodata seda komplimentide rahet, mis tulema hakkas. Kuna ringis oli ka stazöör, siis seletas kohtunik lahti, milline peab üks pürenee lambakoer olema- pürenee lambakoer peab olema selline nagu Mia, eriti kiitis kohtunik tema pead, ilmet ja tüüpi.

Me saime nii uskumatult palju kiita, et tundus eestlase umbusklikule loomusele täitsa kahtlne kohe :-)

Kirjeldus ise oli selline:

Very pretty bitch, excellent proportions, very nice rear end, excellent texture of coat, excellent coat, good neck, lovely expressive head, excellent eyes and pigmentation, excellent scull, muzzle and ears, mouth could be better, typical temperament, movement should flow more.

Loomulikult nägi kohtunikuhärra ka puuduvaid hambaid, aga ütleme nii, et ei soovinud sellele tähelepanu pöörata. Mainis vaid, et hambad tulevad ja lähevad, ühel põlvkonnal on, teisel mitte, aga koer tüüp on olulisem kui hambad. Liikumine ei olnud meil kuigi hea, Mial on ühest varbaküünest tükk väljas ja see segab pikema sammu võtmist, seega ei saanud me üldse nii kiiresti ringis joosta kui oleks tahtnud. Seetõttu sai kirjeldussegi märgitud, et liikumine peaks rohkem maad katma ja samm pikem olema. Seesama õnnetu varbaküüs nurjas ka meie agilitytreeningud Koerus laagri teisel päeval, aga loomulikult oli rõõm aru saada, et lonkamise põhjus on vigane küüs, mitte midagi hullemat :-)

Niipalju veel, et kohtunik andis käskivas kõneviisis teada, et sellist koera tuleb kindlast aretuses kasutada.

Peale BIS, kus me platseerusime neljandaks 5 koera auväärses konkurentsis, tuli kohtunik mulle veel aretuse teemat südamele panema ja palus endale kindlasti saata Mia seisupildi ja portree.

Peale näitust julgesin ka üles tunnistada, et pürri nõutud rebasenäo trimmisin mina koerale paar päeva enne näitust pähe ja selgus, et ka see oli õnnestunud, kohtunik trimmimisest aru ei saanud ja õige pürri trimming peabki olema märkamatu.

Kas me just nüüd kutsikaid tegema hakkame, ei taha küll lubada. Komplimendid ilusa koera eest kuuluvad auga ikka Mia kasvataja Leale Soomemaal, aga ikkagi on tore ilus olla :-)

Koeruse võistlused 10.07

Meeldivat  võimalust joosta võõral platsil hüpperada ei saanud mõistagi kasutamata jätta. Esimesena jooksid teised A0 kaasvõitlejad agilityrada ja see oli küll lihtne. Seda enam vajus alalõug ripakile, kui nägin A0 hüpperada, selle algus oli ikka tõeline pähkel kiirele koerale. Aga õnneks Mia istub stardis, seega sain välja tulla teise tõkke taha, saata kolmandale tõkkele ja siis sooritada ülimalt hilinenud eestlõikamise, mis peaaegu oligi ebaõnnestumas, peale sirget tunnelit ootas järgmine tunnel, mis tuli teha tagantlõikamisega- no vähemalt nendel juhtudel kui koerjuht ei ole teinud koondise tasemel kergejõustikku ei tasunud unistada, et koerast sirges tunnelis ette jõuda. Koolitusel küsisin Peterilt, kuidas tema oleks selle koha lahendanud ja ega muud ta välja ei pakkunudki kui kolm järjestikust tagantlõikamist, millega muuseas katsekoeraks olnud Süsi ka suurepäraselt hakkama sai. 

Muuhulgas sisaldas ka rada ühe takistuse, kus koer pidi hüppama tagasi 360 kraadi ja seal olime ikka tõeliselt aeglased, raja sees täis kiirusel pole selliseid asju ka veel harjutanud. Kuigi kaared olis suured ja Pipile kaotasime kohe 4 sekundiga, saime puhta raja. Vaatamata võõrale platsile Mia jooksis ning osalejate nappuse tõttu platseerusime isegi kahe raja kokkuvõttes kolmandale kohale.

Kripeldama jäi see, et üritasin Miaga starti minna käsu all, paraku ``hajus `` ta aga platsil ära ja kõrvalasendist ei läinud ka lamama. Korduskäsku ei tahtnud anda ja seega jätsin ta oota käsuga istuma.

Seega ei mingeid Sk võistlusi niipea, võõraste platsidega tuleb enne suur töö ära teha.

Rajatreening 04.07

Osalesime Miaga rajatreeningul, mille korraldasin täpselt oma maitsele vastavalt ja seega oli rajatreeningul 2 hüpperada. Mial ei ole kontaktpindadega võistlustele veel mõnda aega asja- poom on meil trennis küll peaaegu täiskõrgusel, aga  pöörded vajavad veel üksjagu lihvimist ja üldse ei kavatse me võistlemisega kuhugi kiirustada. Ka slaalom on läinud hästi edasi, mõned korrad oleme teinud ka lühikest päris slaalomit, aga tahaks veel tehnikat lihvida õppeslaalomiga. Pealegi on A3 läinud vastikult raskeks tänapäeval ja seega tahaks kaua hängida A0-s ja A1-s :-)

Kuna joonistasin ise rajad, siis oli võimalus proovida just selliseid väljakutseid nii nagu ma ise soovisin ja seda ma ka tegin. Rajad just lihtsad ei saanud, esimene eriti, nii et vabandust osalejad, aga ehk teid lohutab, et ega ma ise ka hakkama ei saanud :-)

Oli mis oli, aga kindlasti peame korralikult starti harjutama, tundub, et Mial on hiline pubekaiga saabunud ja mida rohkem tal himu joosta on, seda rohkem üritab ta mind kamandada.