Tafisa Games

Tegelikult ei olnud ma veel kunagi Leedus ühelgi agility võistlusel osalenud ja kuna kevadel sai langetatud otsus, et registreerin Mia EO-le ja siis loomulikult tuli ettevalmistusse lülitada ka välisvõistlused. Tafisale oli hindama kutsutud Anne Savioja on üks sümpaatsemaid agilitykohtunikke, keda tean ja samuti oli võistluse formaat- mõlemil päeval üks rada kõigile võistlusklassidele ja seejärel kaks open klassi rada, igati huvitav. Agility võistlus oli üks osa viiendatest Tafisa mängudest, kus toimus väga palju erinevaid spordialasid,  saime kõik kaelakaardid nagu päris suurvõistlusel. Laupäeva hommikul toimus mängude avatseremoonia, mis oleks olnud suurepärane olustikutreening, aga kuna päev tõotas tulla pikk ja ülimalt kuum, siis jäi paraadil siiski seekord käimata. Nii odaval agilityvõistlusel ei ole mina veel osalenud, 10 eurose osalustasu eest sai teha kokku 6 starti ja osaleda ka laupäeva õhtusel tunnelivõistlusel. Tafisa mängude poolt oli igale osalejale nännikott, kus muuhulgas oli ka T-särk ja õlle- või kaljapurk. Minu profiili oli korraldaja ilmselgelt läbi näinud- särgi suurus M ja õllepurk, aga nii mõnigi õbluke naisterahvas läks koju uue öösärgiga.
Üks põhjus Leedu sõiduks oli ka näha Lille ja Setu tütar Kruopat, kes oma perenaise Daliaga võistleb A3-s. Kahjuks oli aga Kruopa haigestunud trahhiiti ja viibis võistlusel turistina. Kruopa peresse on lisandunud valge mudi Tsehhimaalt ja Kruopa perenaisest on saanud üks Leedu agility eestvedajaid.

Võistlus toimus Jonishkise nimelises väikelinnas, mis Riiast asus kõigest 90km kaugusel. Plats ei olnudki muruplats nagu oleks võinud arvata, vaid hoopis kunstmuruga kaetud spordiplats paneelmajade vahel, kus õhk liikus väga minimaalselt. Muru osutus küllaltki libedaks ja iseäranis suurtel koertel oli pidamisega probleeme.

A1 rada oli igati mõistlik A1 rada, läbisime selle aeglaselt, ent vigadeta ja nii tuligi vastu võtta esikoht ja juba mõnda aega suht ligidal olnud üleminek A2! Mia oli tõepoolest aeglane, kiiruseks tuli küll peaaegu 4,2m/s, kuid tegu polnud absoluutselt selle koeraga, kes Soomes jooksis nagu torpeedo. Võimalik, et mõjutas kuumus, soojust oli kuuldavasti +32 kraadi sel päeval. Ka meie stardieelsed rutiinid ei toimunud päris nii nagu tavaliselt, nimelt tutvusid kõik midid korraga ja siis tuli kohe starti minna. Mia oli järjekorras teine  ja nii ei jäänud aega oma tavapäraste stardiharjutuste sooritamiseks. Igal juhul peame järgmiste kuumailma võitlustega hoolega läbi mõtlema, kui palju koera joota ja milliseid abivahendeid kasutada. Meie järgmised rajad lõppesid enamuses diskvallidega, kuidagi ei saanud me koostööd klappima sel kuumal nädalavahetusel.
Võistlust vaatama kogunes üsnagi palju rahvast ja väga vahva oli jälgida, kuidas agilityst mitte midagi teadev linnarahvas üha enam ja enam vaatemängust haaratud sai. Mitmel korral tuldi ka küsima selgitust reeglite kohta, et asjast rohkem aru saada ja uuriti ka erinevate koeratõugude kohta.
Väga huvitav ja hästi korraldatud võistlus oli, üle tüki aja sai näha Leedu ja Läti koeri. Eestlasi oli osalemas palju ja tuli ka mitmeid häid tulemusi. Võistluse naelaks oli pühapäeva õhtune finaal, kuhu pääsesid open radade parimad selgitamaks üldvõitjaid. Tore oli omadele kaasa elada, seda enam, et eestlased esinesid suurepäraselt ja seljatasid Leedu turbokoera ;-).

Onemind Agility Camp 30.06-01.07

Kevadel sai end kirja pandud agility laagrisse Janita ja Jaakko juurde ja märkamatult oli see aeg nüüd kätte jõudnud. Treeningud laagris toimusid 6 päeval ja vahepeal oli ka üks puhkepäev. Meie liitusime rahvusvahelise seltskonnaga peale laupäevast puhkepäeva ja osalesime kahel treeningul pühapäeval ja ühel esmaspäeval, aga oli ka neid koerajuhte ja valdavalt loomulikult kaugemalt tulijate hulgas, kes viibisid kohal terve nädala.
Koolitused toimusid imeilusas ja kõige treeninguteks vajaminevaga oivaliselt varustatud ca 1200 ruutmeetrises kunstmuruga kaetud hallis. Hall oli jaotatud aiaga kahte ossa, ühel platsil juhatas vägesid Jaakko ja teisel Janita. Laagrisse olid tulnud agility diagnoosiga inimesed 9 erinevalt maalt, arvukamalt eestlasi (13), eksootilisemad külalised olid Senegalist ja USA-st. Kohal oli ka kaks pürenee lambakoera Saksamaalt. Laupäevaste saabujatena algasid meie treeningud mitte agilityhallis, vaid hoopis laagriliste grilli- ja saunaõhtuga agilitytreener Noora villas. Nagu tavaliselt, kui on plaanis õues olla, siis kindlasti sajab, see reegel leidis ka sel korral kinnitust, õnneks oli pererahval piisavalt suur elamine, et kogu seltskond katuse alla ära mahutada. Muide, Noora kodus oli ka kunstmuruga kaetud valgustatud agilityplats kõigi vajalike takistustega. Õhtu naelaks kujunes saun, mis mittepõhjamaalastele tundus eriti eksootiline olema, keegi luges kokku, et laval oli korraga 12 naist 6-lt erinevalt maalt! Ja loomulikult sai ka merre hüpatud, sest saun asus lahesopi kaldal. Vesi tundus selline nagu just äsja oleksid viimased jäätükid merest sulanud. Ja muidugi oleks patt mitte mainida Janita ettevalmistatud ja Jaakko grillitud hõrgutisi.
Pühapäeval alustasime agilityga. Treeningu pikkuseks oli 4 tundi, grupis 8 koera ja igale koerale oli ette nähtud 2x10 minutit, radade pikkused olid ca 30 takistust ja rohkem, ausalt öeldes ei jõudnud mina kordagi ühegi raja läbimisega algusest lõpuni välja. Gruppides olid erineva tasemega koerad ja igaüks jõudis just täpselt niikaugele kui jõudis, töö oli individuaalne iga koeraga.

Rajad tundusid esmapilgul täiesti lahendamatud, aga juhendajate nipid olid vägagi tõhusad ja hakkama said ka täiesti algajad koerad. Iga koolitus algas raja õppimisega, misjärel pidime tutuvustama juhendajale oma nägemust raja planeerimisest.  See ongi kõige masendavam, et vaatamata kõigile aastate jooksul läbitud koolitustele ei tunne ma jätkuvalt ära optimaalseid võtteid, mida võiks kasutada! Laagrisse registreerudes oli ma pabistanud, kas Mia üldse kestab sellist koolitust. Tegelikult oli Mia suurepärane- mänguhimuline, kiire, lahtine. Teisel päeval 10 minutilise tsükli lõpupoole küll  märkasin, kuidas Mia end tunnelisse jahedasse puhkama parkis, seni kuni mina Jaakko õpetussõnu kuulasin, aga esimese märguande peale oli Mia jälle tööks valmis.
Mida see laager andis- eelkõige tohutu annuse motivatsiooni, teadmise, et Miale on palju antud ja nüüd tuleb see koerast kätte saada. Mina pean suutma end sundida keskendumaks juhtimisele terve raja jooksul, sest ei ole lihtsamaid ja raskemaid takistusi, koera trajektoori peab juhtima kogu aeg. Kindlasti andis see laager ka reisikogemuse, kuidas koer peab vastu reisile ja pikkadele agilitypäevadele. Järmised Soome treeningud tuleb plaani võtta.
Kel rohkem huvi, siis
Onemind süsteemi kohta saad lugeda siit

Tuorla Majatalo- igati mõnus koht koeraga peatumiseks

Mia esimene väliskomandeering

Turistina on Mia ka varem paar korda Soome võistlustel kaasas käinud, seekord oli ta aga täisõiguslik kaasreisija - võistleja. Nimelt oli mul kavas töösõit Vantaale ja igaks juhuks kontrollisin ka agi.fi-st, mis võistlusi kavas on. Ja ennäe imet, täpselt selle päeva õhtul, mis mul vaja, ongi võistlus A1-le, mis nagu tellitult algab ka midikoertega. Võistluste asukoht 7,5 km. minu Soome kontorist, lausa uskumatu, et olla tõsi!

Loomulikult ei jätnud ma sellist võimalust kasutamata ja nii reisisin üle lahe koos Miaga. Eks üksjagu mõtlemist sellega oli, kõigepealt laevasõit Tallinki autodekil, seejärel pissiminut Helsinkis ja edasi pidi Mia veetma päeva autos. Ilmateade väga sooja ilma ei lubanud, seega jäin lootma pilvedele, lahtistele autoakendele ja lpuuris olnud joogiveele. Käisin vahepeal Miat vaatamas ja autot järgmisse varjulisse kohta parkimas. Õnneks ei tulnud koosoleku kokkukutsujale ilmselt endale ka meelde, mis asjaoludel me kogunesime ja nii võis õnneks juba kell 2 tööpäeva lõppenuks lugeda. Kuna start oli alles kell 6, siis hängisime Miaga esimesel ettejuhtunud tervisespordirajal, mis Soomes piisavalt võtta on.
Võistlus toimus Ojanko koeraspordikeskuses, mida juba mulle sügisel koos Liivikaga väisanud olime. Sügisel käisid eeltööd halli rajamiseks, nüüd oli ehitis juba püsti ja käisid viimased tööd. Mida aga kaevatakse koeraspordikeskuse kõrval, jäigi mulle saladuseks, seal oli meeletult igasugu tehnikat ja tohutud pinnasemäed kokku kuhjatud, järsku hakkavad suusakeskust rajama?
Ehitustööd ilmselt olid häirinud kohalikke rästikuid, sest juba võistluskutses oli hoiatus, et jalutades tuleb väga ettevaatlik olla, et mitte madudele peale astuda ja ka võistluse kommentaator kordas seda hoiatust umbes iga 15 minuti tagant. Kui ma kogemata teadetahvli ees müksasin kõrvalseisjat küünarnukiga, siis hüppas too kiljudes meetri eemale ja vabandas siis ise, et see kyykäärme ( e.siis rästikujutt) on teda nii hirmule ajanud. Nii et ta pidas mind siis üheks suureks õlalekoputavaks rästikuks :-)
Võistluse kohtunikuks oli Esa Muotka, kelle sügisesi Tartu radu meie rahvas kiitis, ise ma küll siis ei osalenud. Ka seekordsed rajad olid igati lihtsad ja loogilised, hüppekõrgused minimaalsed, kiirus vaid 3,1m/s. Kuna võistluse korraldamisel oli kasutusel 2 platsi, samas aga üks kohtunik ja rajatoimkond, siis toimetati nii, et kõigepealt pandi esimesele platsile rada püsti ja nii nagu see valmis oli, võis asuda tutvuma! Seega võis tutuvuda 17.15-18.00, ei mingeid piiranguid, ainult kui palju endal viitsimist oli. Naaberplatsile ehitatud rajaga võis samuti tutvuda kohe kui see valmis oli. Samamood võisid tutvuda ka mini- ja maksikoerte juhid kui nad juhtusid kohal olema ja vahetult enne võistluse algust anti neile veel 5 minutiline võimalus. Midi klassis oli osalejaid 28 ja tõugude nimekiri oli seinast seina, palju erinevaid terjelisi, veekoeri, puudleid, spanjeleid ja mõni sheltie. Üks Pürenee lambakoer osales maksiklassis. Võistluste korraldus oli väga ladus, toimkonda oli piisavalt ja kõik sujus suurepäraselt.


Meeleolu püsis trikkide najal suurepärane



Mia meeleolu vaatamata pikale ja väsitavale päevale oli lihtsalt suurepärane, rõõmuga sooritas ta erinevaid trikke, mängis nutsuga nagu tõeline sportkoer. Häälestatus oli nii hea, et sellel võistlusel jätsin Mia starti vähimalgi määral muretsemata, ega tal hirm peale ei tule. Ja Mia oligi väga vapper.

Isegi nutsu võis rebida

Võistluse kohtunikuks oli Esa Muotka, kelle sügisesi Tartu radu meie rahvas kiitis, ise ma küll siis ei osalenud. Ka seekordsed rajad olid igati lihtsad ja loogilised, hüppekõrgused minimaalsed, kiirus vaid 3,1m/s. Kuna võistluse korraldamisel oli kasutusel 2 platsi, samas aga üks kohtunik ja rajatoimkond, siis toimetati nii, et kõigepealt pandi esimesele platsile rada püsti ja nii nagu see valmis oli, võis asuda tutvuma! Seega võis tutuvuda 17.15-18.00, ei mingeid piiranguid, ainult kui palju endal viitsimist oli. Naaberplatsile ehitatud rajaga võis samuti tutvuda kohe kui see valmis oli. Samamood võisid tutvuda ka mini- ja maksikoerte juhid kui nad juhtusid kohal olema ja vahetult enne võistluse algust anti neile veel 5 minutiline võimalus. Midi klassis oli osalejaid 28 ja tõugude nimekiri oli seinast sein, palju erinevaid terjelisi, veekoeri, puudleid, spanjeleid ja mõni sheltie. Üks Pürenee lambakoer osales maksiklassis. Võistluste korraldus oli väga ladus, toimkonda oli piisavalt ja kõik sujus suurepäraselt.

Kahel käpal ootasime oma järjekord

Veidi tegi mulle muret see, et kontaktpindade alumised osad olid täpselt sama värvi, mis platsi aluseks olev peenkillustik. Aga ei olnud sellest probleemi, Mia sai kenasti pihta, mis takistustega tegu on. Vaatamata sellele, et rada oli lihtne, õnnestu meil diskvall saada, eelviimane takistus oli poom, mille all oli tunnel. Poomile eelnevalt tõkkelt tulles hüppas Mia nii kaugele, et paratamatult jäi tal mulje, et rada jätkub hoopis tunneliga. 100% minu viga, et ma ei pannud rajaga tutvudes sellist asja üldse tähele, tean ju küll, kui kaugele Mia hüppab. Ma maksikoerte rada küll vaadata ei jõudnud, aga usun, et nendest mitmed langesid sellesse lõksu. Palusin ühel raja ääres seisnud proual ka filmida, aga paraku sai ta küll peale puuladvad, meid aga eriti kaadrisse ei saanud. Seega videot ei ole.

Teine rada ei olnud samuti midagi keerulist, mõnus jooksurada, paraku saime kontaktivead nii A-lt kui poomilt. Aeg oli küll paremusjärjestuses teine, kuid tänu 10-le karistuspunktile 8 koht. Vaatamata sellele, et rajad olid lihtsad, tuli esimeselt rajalt 6 ja teiselt 2 puhast rada. Mõlemad rajad võitis väga äge puudel, kes siirduski edasi A2 klassi. Oli ka teisi motiveeritud ja kiireid koeri, aga ka piisavalt aeglasi koeri. Tutvusime ka maksiklassis võistleva pürri ja tema fänklubiga, paraku maksiklassi starti ei jõudnud ära oodata.

Igal juhul oli tegu väga hea kogemusega, Miaga julgeb reisile minna küll. Ja meie A1 klass jätkub, kuna 5 kp. oleks meid A2 lükanud, leidsingi kasutamata ressursi, et jätkata A1-s- üle saab hüpata ka A kontakti :D

Nädalavahetusel koolitume Jaakko juures ja siis sõidame võistlema Leetu- Tafisa Games`-le. 

Poomile, jee!

Kohtunik jaksas spurtida väga edukalt





Kõigi piltide eest suurim tänu Soomemaale Claudiale :-)

Hämmastav nädalavahetus

Tuleb tunnistada, et seda võistlust ootasin üsna suure ärevusega, seda põhjusel, et võistlus toimus samal platsil Eesti Võitja näitusega. Staadionile sisenemine viis Mia  küll väiksesse ärevusse, aga sellest saime ruttu üle vastvalminud pasteedisoki mänguga. Kohtunik oli ülimalt atraktiivne, ei juhtu ju just igapäev, et Eestisse saabub sügisel agility MM hindav kohtunik. A1 rajad oli huvitavad, takistused üksteisest meeldivalt kaugel, aga sisaldasid siiski piisavalt lõkse eelkõige just kiirematele koertele.
Tänu Ruudi Maarjale on meil olemas ka videod.

Esimesel rajal saime poomikontakti vea, teisel rajal samuti ja siis lisandus sellele ka lendkiik, kuna peale esimese raja õnnestunud kiike võtsin asja liiga endastmöistetavalt. Hüpperajalt saime oma esimese 0 A1-s! Mia jooksutempo oli nagu ei kunagi varem. Eriti rahul olin sellega, et hüpperajal panin Mia starti ootama ja eemaldusin pisut.
Esimene päev oli ootusi tunduvalt ületanud, eesmärgiks seatud üks 0-tulemus oli käes, seega pühapäev sai asja kergemalt võtta. Ilmselt nii peabki asjasse suhtuma, sest puhas agilityrada ja seejärel teienegi, sündis täiesti valutult. Vöi oli edu pöhjuseks hoopis laupäevaöhtune tantsu ja veinimaraton, mine tea! A2-st päästis meid ainult see fakt, et kõik 3 nulli on samalt kohtunikult.
Pean tunnistama, et ega mul jalg eriti joosta ei luba, seega tuli rajad planeerida väga säästvalt koerajuhile, ealeski pole niipalju tagant lõiganud kui praegu ja whiskypööregi kulub marjaks ära. Suuri kaari esines üksjagu, aga samas on hea meel, et viiest joostud rajast ei olnud meil ühtki hetke, kus me Miaga teieneteist möistnud ei oleks ja oleks tekkinud oht törge kirja saada.

Ka sellel vöistlusel jätkasime Suure Vorsti kontseptsiooni, mis tähendab seda, et vahetult peale raja löppu jookseme Miaga koos otsima toidupreemia kaussi :-) Tundub, et meie stardieelne kontaktiloomine ja jooksujärgne premeerimine hakkab vaikselt vilja kandma. Viimasel rajal tekkis tunne, et oleme Miaga üks organism ja see ongi tunne, mille nimel tasub agilityt teha. Töö jätkub :-)

Pärnu 26-27.05

Seekord siis kahepäevane võistlus mõnusa ilmaga superheas kohas, kõik oli väga tore kui jätta arvestamata, et minu jalg oli perses- nii nagu üks  Uulu agilityfänni tabavalt väljendus. Mia meeleolu oli väga hea, soojendusplatsil õnnestus ka mäng, vaatamata Mia heale meeleolule ei hakanud ma siiski laupäeval katsetama stardis istumist, vaid sooritasin lendstardid. Agilityrajal saime poomilt viieka ja paraku tõmbasin slaalomi lõpus Mia oma läbematusega jälle 1 pulk enne lõppu välja. Aga igal juhul see on meie esimene tulemus A1-s.

Hüpperada läks juba paremini, nüüd olin avastnud selle, et kui enne jooksu jalg tugevasti kinni siduda, on tunduvalt vähem valus joosta ja edasidi ma nii tegingi. Hüpperajal oli juba tunda esimese nulli lõhna, paraku jätsin koera ripakile ja selle asemel, et viimased tõkked võtta, näitas Mia kui iseseisvalt ja eemalt ta oskab slaalomisse minna :D

Pühapäeva hommikul saime jälgida edasijõudnud võistlejaid, veidi treenida soojendusplatsil ja aegajalt koera jões jahutada, sest A1 stardid olid alles päeva lõpus.
Seekord otsustasin Mia starti istuma jätta, esimesel rajal tuli see ka hästi välja. A kontakt oli ilus, poomil vähemalt kohtunik kätt ei tõstnud, paraku olin jälle läbematu slaalomis ja trügisin liiga vara peale tagantlõikamist Miale peale. Siit tõrge ja paraku kiires rajalõigus ei suutnud ma piisavat tempot pidada ja sain aru, et valest tunneliaugust pääsu pole, sinna Mia rõõmsalt suunduski.

Viimane rada oli hüpperada, mille teine takistus oli  pikk sirge tunnel. Seekord tuli Mial kole peale ja istuma ta ei soostunud, peale istumise üritamist startisime koos ja muidugi ei suutnud ma sammu pidada, minu hüüe, mis pidurdas küll Mia valest tunnelist eemale, tõi alla ka ühe pulga ja üldse lõppes see rada veidi hiljem järjekordselt vales tunneliaugus, enam- vähem samas situatsioonis, mis eelmiselgi rajal.

Vaatamata tulemustele võistlusraamatus olen igati rahul nädalavahetuse resultaadiga, Mia eneskindlus vähemalt koduõue võistlusel on kenasti kosunud ja kiiret klassivahetust ma ei eeldanudki, A1 radu on palju lõbusam joosta ja vajalikku kiirust koguda. Raskematel radadel pole meil veel midagi teha, laupäevane õhtune avatud hüpperada oli meil täielik äparduste jada ja selle tõestus, et kuhugi järgmisse klassi pole põhjust kiirustada.

Killud toovad õnne?

Elu keerdkäikude tõttu osutus minu ammu täiesti välistatud Viljandi sõit siiski teostatavaks ja nii sai autonina jälle Mulgimaa poole keeratud veendumaks, et Viljandis leidub siiski ka normaalset ilma ja mitte iga kord ei lenda seal telgid ja ei loksu järves meetrine laine. Saatuse ninanipsud ei olnud aga kaugeltki mitte läbi, algas see tegelikult juba reede õhtul kui peale trenni koertele süüa andes juhtus äpardus- pürenee näljarott nimelt üritas söögi saamise nimel mööda sahvri seina üles ronida ja niiviisi pääsesid liikuma umbes 10 veiniklaasi, mis omavahel kokku puutusid ja sadasid mustmiljoni killuna sahvripõrandale. Üks nendest kildudest leidis kukkudes tee minu kanda ja uuristas sinna pisikese sügava augu. Hommikul jalale toetumine oli väga vaevaline, ära jäid nii rajatreening kui maijooks :-( Aga ehk leian nüüd motivatsiooni võtta käsile toidust loobumise harjutused :D
Viljandisse sõitu ei kavatsenud ma seetõttu katki jätta, mõtlesin, et küsin kellalööja tööd, kui must jooksjat pole. Pühapäeval oli jalg siiski oluliselt parem ja nii otsustasin siiski startida. Rada tuli mudugi kavandada suht liikumatule koerajuhile, ise-enesest päris huvitav väljakutse. Algajatele kohta oli rada üksjagu keerukas ja samuti 200m pikk, mul oli tõsiselt hea meel, et aussi Spot, kes pidi ka algselt osalema, sai kiirväljakutse Soomemaale ja Viljandisse ei sõitnud, no me oleks seal näidanud mitmel erineval moel, kuidas tunneleid annab läbida. Ka seekord olid eelmisel korral Miale õudu valmistanud pallurid platsis, aga minu suureks vaimustuseks oli Mia täisti adekvaatne, stardis istumist ma küll ei soovinud veel katsetada, tegime lendstardi ja Mia õnneks süttis kohe.  Kaotasin Mia  ära täpselt seal, kus ma kartsin seda teha ja dsikvall oli käes. Ryderiga üritasin samas kohas teisiti, aga juhtus täpselt sama, lihtsalt teostus oli erinev. Vaatamata DSQ-le olen mõlema koeraga väga rahul Ja noh see jalg- võrreldes laupäevaga oli ikka palju parem ja minu lonkeliigutused olid siiski enam- vähem talutavad :-)

Teisele rajale startides aga tabas mind esimest sammu tehes terav valu sääremarjas ja nii nagu soovitatakse peavalu puhul raudvardaga varbale koputamist, siis nüüd minu kannavalu kadus, sest uus valu oli kordades hullem. Ega midagi, tegime para-agilityt ja katsetasime kui iseseisvalt Mia tunneleid mõistab võtta.
Ryderiga enam rajale minna ei olnud küll võimalik, aga kiirelt oli võtta asendushändler Glen- poisid said omavahel kohe klapi ja tegi superjooksu saavutades  mini-midi klassi kolmanda aja!
Abivalmis seltskond raja ääres abistas santi igati, oldi valmis ka kiireks amputatsiooniks, nii karmiks küll asi ei läinud. Ilmselt peaks soetama selle medikamendi, mis platsilt ärakantud jalgpalluritele peale pihustatakse, mispeale mees kanderaamilt püsti tõuseb ja platsile tagasi jookseb.
Jään nüüd ootama seda õnne, mis killud tooma peavad :-)

Kaks esimest ametlikku diskvalli- tehtud!

Väga tähendusrikas päev on seljataga- esimene ametlik võistlus. Eellugu oli enam kui veider, nimelt olin täiesti kindel, et Viljandi võistlus toimub pühapäeval, tõde selgus juhuslikult reede õhtul kell 7! Kui nii, siis nii, tuli end kiirelt ringi programmeerida. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis Viljandis osaleda, aga kiusatus sai minust siiski võitu. Kahtlust tekitas võistluse kuulutuses mainitud staadioni harjutusväljak, seda põhjusel, et Mia elu suurim hirm on igasugu pallilöögid ja üsna loogiliselt võis arvata, et küllap staadionil ka palli mängitakse. Ja muidugi täpselt nii läkski! Pallimäng algas täpselt siis kui A1 kord võistelda oli. Õnneks leevendas olukorda ülitugev tuul, mis puhus just agility platsilt staadioni poole ja leevendas pallimütsatusi üsnagi oluliselt. Mia kõrvakuulmine on muidugi piisavalt hea, et kuulda hääli üle tuulemüha. Tegin, mis suutsin, et Miat hoida tegevuses enne starti ja vältida paanikasse langemist, õnnestus see vahelduva eduga ning seekord ei jätnud ma teda enne rajale minekut hetkekski oma mõtetega üksi (Tartus tegin selle vea teisel rajal). Igaks juhuks panin avatud uksega puuri platsi kõrvale nö. varuväljapääsuks Miale. Ikka parem kui paanikas koera Viljandi pealt püüda. Hindasin oma võimalusi umbes 50-50, et Mia siiski jooksma soostub. Õnneks tuli ta minuga stardist kaasa, mingit püsivust pole sellises situatsioonis vähimatki mõtet proovida. Hüpperaja kolmandast tõkkest tuli Mia mööda, ega ma seda tõket ka üldse ei näidanud.  Mul polnud mõtteski teda hakata tagasi tooma, hakka veel liikuvat looma pidurdama, läksime järgmisele takistusele ja teenisime diskvalli. Slaalomisse sisseminek tagantlõikamisega õnnestus hästi, paraku lipsas Mia enne lõppu välja.
Teine rada sisaldas kõigi võimalikke kontaktpindu, Mia meeleolu oli juba hulga kindlam. Paraku ei näidanud ma A-d üldse, jooksime mööda ja saime tõrke. Kiik õnnestus, kuigi mina unustasin nii kiige käsu kui vabastava käsu ja üldse avastasin end peaaegu näppepidi kiige küljes ;) Slaalomis tuli aga jälle viga viimase pulga vahelejätmise näol.
Ehkki kahe diskvalli omanik, olen siiski rahul, et läksin. Saime proovida ekstreemseid tingimusi, ma ei pea mitte tormituult silmas, vaid just nimelt meie isiklikke ektreemtingimusi ja et Mia siiski jooksis, on mulle suur võit.  Video eest suur tänu Ruudi perenaisele Maarjale!